Uisuprintsess

Jõuluvana tõi Martale uisud.
Selline oli Marta nägu hetk enne tema elu esimese uisutunni algust...


Sedasi ta kukkus...



Ja sedasi ta õppis...


"Pepu on valus!" kurtis ta sama päeva lõpus.
"Kas tahad veel uisutada?"
"Ma olen veel liiga väike." No sellist imet pole ma enne kuulnud, et Marta ütleks enda kohta "liiga väike"! Pepu pidi vist ikka päris valus olema.
Aga täna (kaks päeva hiljem) ütles ta juba, et tahaks küll veel uisutundi minna. Uuel aastal uue hooga!

Palju õnne, Marta

Neli aastat tagasi olime Tallinna Keskhaiglas...



Kolm aastat tagasi pidasime pidu Justini vanemate majas...



Kaks aastat tagasi tegime hommikul koogi ja küünlad, siis läksime Manhattani laste muuseumisse...




Aasta tagasi käisime kõigepealt NY botaanikaaias, siis sõime Bronxi Little Italy´s, restoranis "Enzo´s" ja siis käisime öises tuledasäras loomaaias ja karussellitamas.





Ja täna laulsime hommikul sünnipäevalaulu Justini vanemate pool ning õhtul läksime juba traditsiooniliselt Bronxi Little Italysse, restorani "Mario´s"... kus sünnipäevalaulu laulis terve restoranitäis rahvast.

Jõululapsukesed

Pilt on tehtud jõuluõhtul: ajavahest ja peost väsinud Anna ja Marta on raskesse unne vajunud.
Kallid lugejad, ei jõudnudki teile ilusat jõulu soovida, sest nii palju oli tegemist... Katsun tegemistest lähiajal kirjutada (nagu üle ookeani lend koos kahe lapsega). Oleme nüüd siin meerikamaal ja jääme siia kuni 19. jaanuarini.

Kanast ja kalast

Meie suguvõsablogis üles võetud seataputeema tuletas mulle meelde, et eelmisel nädalal oli Martalgi natuke lihaprobleeme päevakorral.
Ja nagu minul läks omal ajal verivorstiteol vorstiisu ära, nii tekkis ka Martal ninapidi asjas olles teatud võõristus...
Tegin nimelt kanaingverisuppi, see aitab Ameerika uskumuste kohaselt külmetushaigusest paranemisele kaasa. Supp oli valmis keedetud, kana oli välja õngitsetud ja ära jahutatud. Nüüd hakkasin liha tükkideks lõikama, et suppi tagasi panna.
Ja Marta tuli appi.
"Kas sulle kana nahk ka maitseb?" küsisin ma.
"Kas see on kana nahk?" ta jäi seda vaatama ja katsuma ja siis katsus oma nahka.
"Jah, ja see on kana liha."
Siis ei öelnud ta mõnda aega midagi. Mõtles vist järele.
"Kas see on seesama kana nagu MacDonaldsi filmis?"
"Jah, see kana suri ära ja nüüd me sööme ta ära."
"Aga miks ta ära suri?"
No kas ma peaks lapele seletama, et kana tapeti ära, et meie saaks ta ära süüa?! Ütlesin lihtsalt, et ma ei tea, kuidas kana ära suri. "Meie ostsime kana poest, siis ta oli juba ära surnud."
Tüüpiline silmakirjalik loodusest kaugenenud inimeseloom, ma ütlen... Vastab vist tõele, et kui inimene näeks ja teadvustaks, mis on ta toitude taga, siis jätaks ta pooled asjad söömata...
Mul on enda lapsepõlvest meeles, kuidas kodus oli tehtud sprotte õlis, need olid purkides, sabad püsti, ja ma ei suutnud neid süüa, sest neil oli ju kala nägu ja tegu. Ma ei söönud tegelikult üldse kala, aastaid, raske öelda, kas sellepärast, et kalal oli kala nägu? Või see lihtsalt ei maitsenud mulle.
Marta igatahes pidas pärast vajalikuks ka Justinile seletada, et üks kana oli ära surnud ja on nüüd meie supi sees. Aga ta ikkagi sõi seda suppi, ja sai ka külmetusest muide terveks.

Hormoonid...?

Vahel mõtlen end justkui kõrvalt vaadates: kas sellised siis on need noore ema hormoonid? Kummalised pildid ujuvad mõtteisse ja ma ei saa aru, kust nad tulevad. Ainuke põhjus, millega oskan asju seletada, ongi see. Hormoonid.

Näiteks need õuduspildid... Ma ei tea, et oleksin kunagi näinud ühtegi sellist filmi või dokumentaali, kus näidataks lapsi või imetavaid naisi sõja ajal. Äkki oli see mu eelmises elus? Või Anna omas ja ta suudab oma hirmuga ka mind nakatada?

Üks pilt on see, mis mind valdab siis, kui Anna on jäänud üksida nutma. Seda kahjuks tuleb ette, sest muidu ei saaks ma näiteks pesumasinast pesu välja võtta või õhtuks süüa teha. Ikka tuleb laps korraks vahel maha panna.
Ja siis, kui ta seal nutab, näen ma seda pilti. Kuidas laps nutab ja nutab ja nutab, aga mitte keegi ei tule. Ta ema on ära surnud. Ta on sinna maha jäänud. Tund hiljem. Ta ikka veel nutab. Kolm tundi hiljem - ikka veel. Hääl on kähe. Nelja tunni pärast ta niuksub. Järgmisel päeval samal ajal on ta nõrkenud ja ainult liigutab veel ja ahmib õhku. Kahe päeva pärast...
Ma ei taha seda mõtet endasse! Mulle tulevad pisarad kurku, kui ma mõtlen, kui palju on maailmas olnud lapsi, kes tõepoolest on pidanud niimoodi nõrkema.
Aga see pilt lihtsalt on siin.
Samalaadne on ka see, kuidas ema on surma saanud ja lamab maas oma rinnalapse juures. Kuidas laps nuusib ja leiab rinna ja sealt tuleb veel piima. Veel. Edasi on sama stsanaarium, nagu esimese pildi puhul.

Vahel aga hoian Annat enda kõhu peal, ta naerab ja jutustab, aga mulle tuleb pähe see pilt: kuidas kõik järsku muutub. Ümberringi on pommisadu ja see laps saab vigastada. Ta elu pole kunagi enam see, mis varem. Ta elu osaks saab valu. Valu. Ta on usaldanud seda maailma, aga see maailm on tal näiteks jalad otsas rebinud.
Ma ei taha seda mõtet enda sisse!

Niisamuti ei taha ma neid pilte, kuidas näljased lapsed lutsivad enda käed verele, sest nii suur on nende imemise ja toidu otsimise refleks. Aga see on kusagil ka päriselt nii. Ja see pilt on siin.

Kui Marta oli pisike, siis olid mul ka temaga seotult samasugused kummalised mõtted. Enne vanni minekut nägin hetkeks seda pilti, kuidas vannis on kogemata liiga kuum, lausa keev vesi ja kuidas lapsuke sinna sisse tõstetakse - kogemata... Või kui Marta tegi esimesi samme, siis ta kukkus mu vaimusilmas nii, et silm voolas välja (sel ajal elasime moodsa punase telliskiviseinaga korteris New Yorgi lähistel ja ma teadsin täpselt, milline on see kivinukk seinas, mis ta silma välja lööb...).

Need on kummalised painajad. Ma elan nendega ja olen nendega harjunud, vahel ainult imestan, et milleks need on. Küllap aitavad nad mul elada, näha ette ohtusid ja hinnata seda olukorda, milles me elame. Aga kas need hirmupildid teistel ka on?

Kord kirjutasin Eesti Naisele arvamusloo sellest, mis emadusega seoses minus muutunud on - "Nüüd ma tean". Ka seal puudutasin ma põgusalt seda hirmumõtete teemat, aga need kõige hirmsamad mõtted kärbiti toimetgaja poolt välja. Ja "silma peast kukkumisest" sai "silma kriimuks kukkumine". Vist ei ole ilus nii hirmsaid mõtteid mõelda?

Nohune reaalsus

(Pildil: Justin üritab eksamiks õppida.)

Ma suutsin tervelt nädal aega vastu pidada. Marta aina köhis ja tatistas, mina aga keetsin "nõiajooki" (nagu me seda kutsume: purustatud ingver, küüslauk ja sidrun), nii et terve maja oli haput lõhna täis, jõin seda ja olin kogu aeg vaid õrnalt tõbine.
Siis läksin ülbeks, mõtlesin, et olen viiruse seljatanud ja jagasin Martaga sama lusikat - sõime Ameerika kombe kohast külmetushaiguse-sööki, kana-köögivilja-ingverisuppi.
Aga selgus, et ma polnud midagi seda viirust seljatanud, see polnud mulle enne lihtsalt külge hakanud... Pärast lusikajagamist läks vaid pool tundi, kui olek hakkas kiiresti kehvaks muutuma...
Nüüd oleme siis kõik neljakesi haiged. Justin kõige kergemal kujul, sest tema on üldse terve see nädal rohkem oma radu kõndinud, tal on ülikoolis referaatide tähtajad ja nii ta siis hiilib majas toast tuppa ja otsib inimtühju nurki. Anna on ka üsna kergel kujul, lihtsalt vahepeal aevastab. Marta köhib kumedalt, juba teine Prospani-siirup hakkab otsa saama, aga ei midagi... Homme helistan arstile. Ja mina olen siis see värske nähtus. Pidev tilk nina otsas.

Nii et hommegi on Marta lasteaiast kodus. Aga meil on nüüd parem läbisaamine, kui oli paar päeva tagasi. Ei teagi, miks. Võibolla tänu sellele, et ma teda jälgisin ja sain aru, et ta pole mitte "hüpik" ehk hüperaktiivne, vaid pigem lihtsalt suure fantaasiaga ja energiaga ja tähelepanuvajadusega.
Lähen korraks teisele korrusele, minut hiljem kõlab üle maja röögatus "Emmm-meeee! Kus sa olee-eed?! Kuri nõid tuleb!"
Tahame Justiniga midagi omavahel rääkida, aga me ei kuule teineteise juttu, sest kõvemini kostab Marta jutt. "Vaata siia, vaata siia, pööra oma pead! Emm-meee!"
Või kui ta siis on korra nõus omaette olema, on ta kribinal-krabinal roninud lae alla riiuli otsa (see meil targu kruvidega seina küljes) ja sealt kõik raamatud alla loopinud.. Või on ta siis kõik mööbli, millele jõud peale hakkab, teise kohta vedanud ja väidab, et see on tema uus kodu ;). Kodu mängima ta tavaliselt ei hakka, talle meeldib just see mööbeldamise osa. Nagu ka raamatute lugemise-vaatamise asemel meeldib talle neid eelkõige alla loopida või siis ühelt korruselt teise vedada.

Aga täna õhtul õnnestus mul tema jaoks aega võtta. Anna jäi magama ja Marta tegi mul peaaegu silma märjaks oma komplimendiga: "Emme, mulle meeldib, kui sa raamatut loed - rohkem kui telekat vaadata!" Me ei luba tal nii palju telekat vaadata, kui ta tahaks,ta istuks (vabandust, turniks) kogu aeg teleka ees - nii et see oli ikka suur kiitus ;). Jutustasin talle mitu raamatut (ma ei suuda kuidagi raamatuid lugeda, ikka hakkan jutustama). Ise vaatasin kõrvalt, kuidas ta keskendus ja kaasa elas. Printsess Lillifeel polnud peokleiti! Marta ahhetas ja vangutas pead... Ma nägin igatahes ära, et ta suudab pool tundi järjest süveneda ja kuulata.

Edasi. Justin oli raamatukogust toonud "Alice imedemaal" inglisekeelse versiooni,lugesin seda talle veidike inglise keeles ette.
"Emme, nii naljakas!" oli Marta järeldus.
"Mis on naljakas?"
"Sa loed raamatut inglise keeles!"

Ma arvan, et tal on eesti keel nii tugev, et ma võin seda väikest reeglirikkumist vahel lubada küll. Praegu tuleb hoopis vaadata, et Marta inglise keel järele jõuaks. Ta kipub vahel issiga suheldes unustama inglisekeelseid sõnu ja siis neid eestikeelsetega (aga inglisekeelse aktsendiga!) jooksvalt asendades. "I want to eat phipharkhookhi!"
Ka teeb ta tüüpilisi eesti keele emakeelena rääkija vigu: ajab segi he ja she, ütleb put the door close ja do the sport (mõlemad on toortõlked eesti keelest, tegelikult peaks ütlema close the door ja play sports). Või siis annab issile midagi ja ütleb "Please" - aga inglise keeles tuleks sel puhul öelda "Here you are".

Eks inglise keel saab peagi energiasüsti, sest kaheteist päeva pärast läheme Ameerikasse külla. Aga sellest mõni teine kord.

Kas hüpik?

Ma olen nüüd kolm viimast päeva veetnud kodus köhiva Martaga ja ma ei jõua ära oodata, et ta ometi kord terveks saaks ja lasteaeda saaks!
Nii öelda pole ilmselt väga super-emalik, aga ma ei olegi super-ema. Ma olen üks tavaline inimene, kellel on ilmselt praegu ka sünnitusjärgne depressioon, loodetavasti leebe variant...
Aga no mõelgem. Issipapa-Justinil on täistöökoht, lisaks paneb nüüd tema raamatut kokku oma blogitekstidest ja lisaks on ta magistrand ja ta sess on algamas ja koolitööde tähtajad ja eksamid koputavad... Ja meil on kirjastus ja maja ja beebi ja Marta.. ja pole ühtegi lapsehoidjat (peale Elo, kellel on aga endal samamoodi beebi majas).

Ja mõelgem, milline on Marta. Just sel nädalal ütles taas kaks inimest, kes meil (eri aegadel) külas käisid: "Appi, kui hüperaktiivne laps teil on!"
Marta ärkab hommikul üles, teeb silmad plaks! lahti ja sama hoobiga teeb ta ka suu plaks! lahti. Kinni ei pane ta seda enne, kui südaöösel poole jutu pealt magama vajub. Ta ei oska vaikselt rääkida, tal on tõepoolest vali hääl ja väga suur tähelepanuvajadus. Isegi, kui ta vahel omaette mängib (mida juhtub harva), siis teeb ta ka seda kõva häälega arutades.
Nii. Äsja märkasin, et ta on oma roosade sukkpükste peale pastakaga kirjutanud. Pastakad saab ta kätte kapi otsast, tooli peal kikivarvukil küünitades. Ja meie kunstnahast sohva on ta ammu täis kirjutanud. Vaipu pean korrapäraselt pesumajja saatma. Hetkel on see siin banaaniga kokku mökerdatud (ja banaanid leiab ta ka ise üles, pannes ühe tooli teise peale, kõrgelt köögiriiulilt).

Üksainuke kord võtsin ta kaasa oma töökohta, Ajakirjade Kirjastusse. Tulemus oli suurejooneline: ta korraldas terve korruse elektrikatkestuse ja Eesti Naise fotosid täis arvuti kokkukärssamise! Nimelt jooksis ta toimetuse kööki ja keeras seal elektripliidi sisse, pliidi peale oli aga keegi pannud vooluvõrgus oleva elektrikeedukannu, mis hakkas kärssama ja tekitas lühise. Ainult korraks sai talt pilk kõrvale pööratud, mõeldes, et las jookseb siis kora koridori... Kes kirjastamisega kokku puutunud, kujutab ette, mida tähendab kokku kukkunud arvuti, kus olid sees fotode ainueksemplarid...

"Emme, emme! Vaata siia! Vaata mind! Räägi minuga!" See kõlab ju nii armsalt, kui seda nii intensiivselt palju ei oleks...
Mul on omaette probleem - mille olen teadvustanud, esimene samm lahendamisel - see, et Marta meenutab väga oma vanaema, Justini ema ehk minu ämma. Ka Mimmi on samasugune, kes hommikust õhtuni ainult räägib ja tuuseldab ja omaette-olekut ei vaja ega oska ka teistele seda hästi võimaldada. Mimmi on tore inimene, aga samamoodi ülimalt intensiivne.
Meie Justiniga oleme rohkem nohikutüüpi, kellele meeldib näiteks külg külje kõrval istuda ja raamatuid lugeda (või oma läpptoppides istuda). Ka meil käivad peal energiapuhangud, aga need on alguse ja lõpuga...

Ükspäev ütles Justin, et paljud Martasugused üliaktiivsed lapsed pannakse USA-s tablettide peale. (Mäletate "Meeleheitel koduperenaisi", kus Lynette´i poistele kirjutati sellised tabletid välja?)
Mina olen selliste tablettide vastu, vähemasti Martal pole neid küll vaja. Enamik vanemaid lasb sellised välja kirjutada ilmselt oma mugavusest - ja oi, kuidas ma neist vahel aru saan! (Kes siin kritiseerida julgeb, sel ilmselt pole kodus hüpikust last.)
Mis on siis minu plaan?
- Uuest aastast tahaks osa võtta Gordoni perekooli koolitusest Tartus ja õppida juurde neid oskusi, mida vahel tundub vajaka jäävat. Kuidas olla hea lapsevanem.
- Kui õnnestub saada Martale kodulähedasse riigilasteaeda koht, siis võtame selle vastu. Ta on ametlikult järjekorras ja olen ikka vahel mõelnud, et mis ma teen, kui tema kord kätte jõuab. Katoliku lasteaias peab järele minema kella 16 paiku ja kuigi see lasteaed on väga armas, on kell 16 ikkagi liiga vara. Need kaks lisatundi energiakulutamist lasteaias - ja rahu kodus - on seda väärt... Sellevõrra olen ma lapsega koos olles parem ema. Ja Marta armastab kollektiive, nii et ilmselt on ka tema parem laps kodus, kui ta saab kauem lasteaias möllata.
- Ja tuleb meil ka omavahel rohkem energiat põletavaid asju ette võtta. Näiteks tuleb talle jõuludeks suusad ja uisud kinkida!
Elu läheb kiirelt. Pärast jõule saab Marta juba 4-aastaseks. Veel natuke, ja ta läheb kooli. Veel natuke, ja tast saab aktiivne noor, ma juba näen seda oma vaimusilmas: koolist trenni ja lauluringi ja näiteringi... Ja veel natuke, siis saab tast kas artist või mänedzher. Hetkel "istub" ta siin minu kõrval... tähendab, vingerdab mu kõrval. Ta ei suudagi istuda ühe koha peal. Viskab jalgu diivanilaua peale ja libistab end kehaga laua alla. Kolks! lööb pea ära ja kisab "Ai!" Anna istub aga mul süles ja magab õndsat und. Tema on rahulik, tundub meelelaadilt Saluveeridesse olevat, ja ta on harjunud magama ka itaallasest Marta kisa saatel.

Teraatis pähklipuderit vaatamas

Marta elu oli siiani paraku nii läinud, et polnudki ta veel oma ligi nelja eluaasta jooksul teatris käinud ega selle maailmaga ja sõnavaraga suurt kokku puutunud.

Eile siis käisid issiga. Enne ja pärast seda oli Marta köhane ja nohune, aga Justini sõnul sai ta teatrimajas müstilisel kombel terveks ega köhinud üldse.
Täna jäi ta lasteaiast koju ja on päev otsa oma riideid vahetanu ja jalgu baleriini kombel üles loopinud.
"Emme, mis see oligi, kus ma eile issiga käisin?"
"Teater. Te käisite teatris."
"Mis me seal vaatasimegi. Issi ütleb "Nutcracker"...?
"...Ja emme ütleb "Pähklipureja""
"Lähme täna ka teraatisse! Ma tahan veel vaadata "Pähklipuderit""
"Ei saa, sa oled liiga haige..."
Nädala pärast on neil uued teatripiletid ""Lõvi ja riidekapp") ja New Yorgis tahaks ka aastavahetuse kandis minna midagi vaatama.

Tiia, kui neid ridu loed ja sul mahti on, ehk otsid - läheks NYs teraatisse?!