Nalja kui palju

Meie Marta on väga VÄGA intensiivne laps. Talle on vaja palju tähelepanu, ta tahab, et teda vaaadataks. Ta ei oska sosistada, ta tahab kiljuda ja karjuda. Ei oska ta ka vaikelt istuda (või kui, siis väga harva) - ikka hüppab ja vingerdab kusagil ringi.

Mul ja issipapa Justinil käib ausalt öeldes selline intensiivne laps vahel närvidele. "Rahune maha!" ja "Ole rahulikult, ole nagu Sürgavere papa..." (Selle peale ta hiljuti teatas: "Emme, aga mina ei ole ju Sürgavere papa!!!" õige jah...) Muidugi üritame lapsele tähelepanu anda (aga ma arvan, et kohanemisprotsess peab olema vastastikune, laps peab ikka rahunemist ka õppima).



Õnneks on meil Anna. Tema meelest on Marta maailma kõige naljakam olend! Ta vahib oma suurt kisendavat ja hüplevat õde ja naerab, suu lahti, oma vaikset naeru. Mida rohkem Anna naerab ja jumaldaval ilmel Martat vahib, seda rohkem särtsu täis Marta läheb, seda kõvemini kisab ja seda kõrgemale hüppab. Anna võib seda vaadates istukilt ümber kukkuda ja naerab, jalgu siputades. Kui Marta hüpates ja tantsides teise tuppa suundub, roomab Anna talle järele, anduval ilmel, nagu fännikari.

Ainuke raske hetk on see, kui Marta suures ülevoolavas energiatulvas tahab oma väikesele austajale peale karata ja hakkab teda kaisutama nii, et kondid raksuvad. Siis võib Annal silmades näha, kuidas ta ühest küljest usaldab ja fännib, teisalt aga... "Mis toimub?!" Vahel lausa kostub paar viiksu, kuigi tavaliselt on Anna väga tolerantne. Ta ilmselt arvab, et see kontide raksutamine on maailma osa, nagu mähkmete vahetamine.

...Siis pean ma fotoka kõrvale panema ja last päästma asuma.

Aga nurga tagant piilub vana tuttav... gripp!

Kuidas me tegime lumememme ja miks Marta mütsita jäi:

Roomab ja sööb s...a

Ajalugu ka kirja: korralikult roomama hakkas Anna 1. veebruaril (olles selleks ajaks 6 kuu ja 10 päevane)
ja ise istuma 10. veebruaril (6 kuu ja 20 päevane).

Täna avastas ta selle, et "see on ju ringtee!" Hiilisin tal kannul, kuidas ta allkorrusel ühest toast teise, siis esikusse, teise esikusse, kööki ja siis tagasi esimesse tuppa roomas. Sai kenasti lävepakkudest üle, aga kui lõpuks alguspunkti tagasi jõudis, siis küll istus ja ohhetas imestusest.
Süüa meeldib talle kõige rohkem muidugi trükimusta. Mida me ei luba tal muidugi süüa, aga ta näitab üles äärmist leidlikkust ja ettevõtlikkust, et ikka mõni ajaleht, žurnaal või raamat suhu saada.
Ja täna leidsin ta mähkme (et mitte öelda kaka ;)) seest pisikese metallist kommipaberi tükikese. See tegi mu meele mõruks, aga mäletan - kui 10kuise Marta mähkmest kunagi pärast ühte laste-sünnipäeva leidsin kuldselt läikiva "Made in China" kleepeka, siis olin rohkem endast väljas. Nüüd olen juba külma kõhuga.
Aga koristama peab siin praegu kogu aeg! Et vähendada sissesöödavate ohtude kogust miinimumini. Marta mänguasjadest on pooled nüüd ära külma tuppa peitu pandud ja jäänud on vaid need, mis väikeõele ohtu ei kuluta.
Ja metallpaberitega (Ameerikast valentinipäevaks saadetud) kommid said nüüd õnneks ka otsa.

Hetki lapsega lendamisest

Riputan siia üles Eesti Ekspressi Beebi-Ekstrasse kirjutatud loo, see ilmub lühendatult ülehomse lehe vahel ajakirjas (ja millegipärast Beebi-Ekstra netti ei jõua).


Koht: Praha lennujaam.
Oleme 2,5 kuise beebiga kolimas Eestist New Yorki. Tallinna lennujaama turvaväravatest üritati meid tagasi saata, et me kotid check in´is ära annaks – seletasime siis, et ei, need pakid ongi meie käsipagas... Emme eest ja issi eest ja beebi eest ja see on beebi käru ning see on ta turvahäll...
“Praha-New York lennuk hilineb...” loeme nüüd tabloolt. Istun oma peaaegu et vastsündinuga nelja kompsu ning turvahälli otsas ja abikaasa läheb uurima – kui kauaks me siia lennujaama peame jääma... “Paar tundi läheb kindlasti, tehniline rike,” tuleb ta siis tagasi.
See oleks ka niisama reisides iseäranis nõme uudis, mis veel nüüd!
Tunni pärast selgub, et lennuk hilineb veel viis tundi.
Meie kotikuhila ümbrus näeb välja, nagu oleks me ise lapsed ja mängiks keset põrandat kodu, ainult et meie nukk liigutab. Mängulusti jääb muidugi aina vähemaks. Mingid toidukupongid kohalikus kohvikus einestamiseks on Justinile antud, aga...
Lähen jalgu sirutama ja leian otse meie mustlaslaagri nurga tagant ukse, mille peal on beebi silt. (Kõrval, muide, on uks, mille sildil on palvetav inimene.)
Uks on lukus.
Tõmban hinge sisse ja lähen esimese ametlikus riietuses inimese juurde. Tema ei tea. Teise juurde. Tema ka ei tea, aga arvab, et mingu ma selle leti juurde.
„Ahjaa, see on ema ja beebi tuba,” teatatakse mulle sealt armastusväärselt ja antakse võti.
Snepper klõpsatab meie taga kinni, vaatame ringi...
Ja kas te kujutate ette, keset lennujaama saginat on sisuliselt hotellituba! Ülejäänud viis tundi magan voodis, laps kaisus. Kõrval on teine samasugune kamber, aga see on meie sealviibimise ajal tühi.
Moraal: küsija suu pihta ei lööda. Võibolla on sellised salatoad kõikides lennujaamades?

(pilt ongi Praha lennujaama beebitoas tehtud.)


--

Koht: kusagil USA suurlennujaamas
See lugu ei juhtunud meie perega, aga seda jutustas mu meheema nii värvikalt, et see on mind sügavalt mõjutanud.
Mu ämma tuttav(a tuttav) oli olnud tähtis naisinsener, kes plaanis sildade ehitamist. Nüüd oli tal paarikuine titt, ja kui ta oma eelmises elus oli harjunud miljonitedollarilisi eelarveid kontrollima ja koosolekuid juhtima, siis nüüd...
Nüüd seisis ta selle lennujaama WC-s, vaatas ennast ja oma last peeglist ja nuttis suure häälega. Laps oli ta äsja täis pasandanud, kui ta lapse mähkmeid vahetama hakkas (teate ju küll seda ajastust, kus beebi kõht läheb suure survega lahti just selle kuue sekundi jooksul, mis ta teie ees palja tagumikuga saab olla...). Ta arvas, et oli kõik täiuslikult läbi planeerinud. Ta oli uhke, et oli taibanud kaasa võtta vahetusriided beebile. Aga ta ei olnud võtnud kaasa vahetusriideid endale!
“Ma olin ju insener, ma ehitasin sildu!” olevat ta soigunud, laps kaenlas, vahtides peeglist pruuni sitarida oma särgil. Selle erutuse peale olevat hakanud ta rinnad lekkima... Ja selgus, et ta oli ka rinnapadjad (rinnaga toitvad emad, teate ju küll) panna unustanud. Nüüd tekkis ta rindade kohale särgile kaks kiiresti laienevat märga laiku.
Lennukisse olevat ta saanud, rind kaetud WC-st leitud paberrätikutega.
Minu moraal sellest loost: igaks juhuks üks vahetussärk ka enda jaoks kotti. Ja reisiriided – nii lastele kui endale – olgu igaks juhuks alati tumedat värvi.

--

Koht: New Yorgi lennujaam.
Poolteise-aastase Martaga asume lendama New Yorgist Eesti poole. Just paar päeva tagasi on Londonis olnud pommiplahvatused.
“Extra security,” on ainus, mis kivinäoga suur must mees mulle ütleb, kui ma pärast kõiki tavapäraseid turvaprotseduure – saapad jalast jne - hakkan koos mehe ja lapsega suurde ootesaali sisenema.
„Laps andke mehe kätte ja tulge ise siia!”
Klaasi taga lehvitavate mehevanemate näod muutuvad sama ärevaks kui mu mehe oma. Marta pistab röökima ja klammerdub minu külge. Justin üritab teda lahti haakida, aga tüdruku hüsteeria ainult suureneb.
Kusagilt tuleb jooksuga vormis naine ja teatab, et ma võin tulla koos lapsega. Istume siis mingite pinkide peale. Saabub üks neiu, kes vaatab hetkeks mu erkpunases särgis ja teksades tütart ja ütleb: “See on vist poiss, ma pean mehe ka kutsuma.” Kohale ruttab üks mees ja hakkab last kobama katsuma. “Muide, ta on tüdruk!” hüüatan mina. Mees tõuseb püsti, kiirustab minema, taas hüppab ligi neiu ja hakkab Martat mudima. Vaatab isegi mähkmesse. Ma ei hakka talle ütlema, et tegelikult ei tahetud Martat siia kontrolli alguses lubadagi.
Läbi otsitakse ka mind, põhjalikult kombates siit ja sealt, valgustatakse mu kõrvad läbi ja kästakse pats lahti harutada. Marta pean läbivaatuse ajaks sülest maha panema ja nii ta mul jalus tammub, sikutades mu riideid ja üürates nutta.
Lõpuks on see möödas.
„Miks just mina?” sosistan, kui mehega uuesti kokku saame.
„Ei tea,” on ka tema nõutu. Võibolla see kivinäoga mees luges möödujaid ja näiteks iga kümnes või iga kahekümnes võeti ekstra-läbiotsimise ohvriks?
Loo moraal: säilitagem positiivne meel, mida lastega reisides väga vaja on, ja tuletagem meelde - kellel ei vea õnnemängus, sel veab armastuses!

--
(pilt: Marta lennul)



Koht: Atlandi ookeani kohal
„Mitte ealeski! Ei mingit kommi ja šokolaadi, mitte ealeski enam enne reisi!” vannun ma. Mu peaaegu 2-aastane Marta on seekord üliaktiivne. Ta hüppab ringi mööda vahekäiku ja tüütab inimesi.“Onu, onu, ära maga!” kiljub laps ja patsutab norskavat onklit. Kui ma last keelan, hakkab ta minu peale kiljuma. Kõnnin tütre sabas,... küll magaks praegu! Luban endale, et mitte ealeski enam ei tule ma üksinda koos lapsega reisile. Korralikuks reisiks on vaja kahte täiskasvanut ühe lapse kohta – kuni üks rabeleb, saab teine suigatada. Või kasvõi näiteks üksinda WC-s ära käia, oh seda luksust.
Praegu aga pean ma üksi vedama oma lapse kitsukesse lennukivetsu ja seal tema mähkmevahetusega hakkama saama (nentides nukralt, et ilmselt on see lennusõit lapsele ka tagasilöögiks potitamisel – enne seda oli ta tükk aega saanud hakkama ainult potiga, aga lennukisse pissipotti kaasa tassida tundus liig, nii läksime tagasi mähkmete peale)... Pean kuidagi üritama süüa, samal ajal last hoides – kui lennukisöögi jaoks isegi üksinda reisides on väga vähe ruumi. “Plärts” maandub osa ühepajatoidust kusagil meie all põrandal...
Siis leiab Marta ühe umbkeelse poolakast papi, kellega nad tükk aega rõõmsalt juttu ajavad, üks poola ja teine eesti keeles. Saan hetkeks hinge tõmmata. Tänan papit: „Denkoju, denkoju!” Papi naerab.
Kui siis, jalad risti all, Tallinna lennujaama jõuan, selgub, et lennufirma on mu lapsekäru kusagile kesk-Euroopasse maha unustanud ja enne homset seda kätte ei saa (ja mina lahkun Tallinnast järgmisel tunnil). Mis tähendab elu ilma käruta ja selles eas lapsega... ja suurte kottidega... Ei soovita.
Moraal: See oli mu esimene ja viimane katsetus reisida väikese lapsega kahekesi.

---

Koht: New Yorgi lennujaam.
Kahe lapsega turvaväravatest läbi minemine on eriline piin. Kõigepealt tuleb beebi kandelinast välja sikutada, anda ta korraks issi kätte, kandelina ja oma jope lindile asetada, oma saapad jalast ära sikutada, suurema lapse saapad ja jope jalast-seljast sikutada ja lindile toimetada... Ahjaa, need siin jalge ees on ju meie kotid, need samuti lindile tõsta... Ohissand, vahepeal on 4-aastane tarkpea juba endal särgi ka seljast ära kiskunud ja üritab sukkpükse alla tõmmata, arvates, et siin tuleb end alasti võtta! Jne...
Kui oleme teisel pool väravaid, kutsutakse mind eemale. Pean lahti kruvima oma pooleaastase tütre, pisikese Anna piimapudeli ja sealt lonksu võtma. See tundub kuidagi räige – rinnapiimaasendaja ei kuulu tavaliselt mu menüüsse - , aga ma rüüpan lonksu ja neelan selle alla. Tõepoolest, arusaadav, kuidas ma muidu tõestan, et ma lennukisse mürki ei vea!
Nagu järgmiste tundide jooksul selgub, on beebipudel sellel reisil tänuväärne atribuut. Kui tavalises elus on väike Anna rinnapiimalaps, siis lennukis ja lennujaamades on privaatsust raske leida ning rinnanibude vilksamist kaasreisijate silmaulatuses ei peeta ilusaks. Eelmisel korral proovisin kaasa tuua haaknõela, sest olin kusagilt inglisekeelsest ajakirjast lugenud soovitust, kuidas õlasalli ja haaknõelaga saab tekitada privaatruumi (kui istud lennukis akna all). Aga haaknõel võeti mult väravas ära - ilmselt oli see soovitus pärit veel leebemate turvanõuete ajastust...
Niisiis – pudel. Esiti ei oska beebi sellest imeda, sest pole kogemust, ta näsib ja lutsib seda mõnda aega nõutult, enne kui võtte kätte saab. Edasi mängivad 4aastane ja pooleaastane sellega koos – üks õpib söötmist ja teine söömist.
Selgub ka, et kolm pakki rinnapiimaasendaja-piima on liiga vähe, see on meil juba Islandi kohale jõudes otsas. Nimelt otsustab suurem õde, et ka tema soovib piima. „Please, milk!” mangub ta mööda tuhisevatelt Poola stjuardessidelt, aga nemad kehitavad vaid naeratades õlgu – on küll alkoholi, on mahla, kohvi ja teed, pisikestes pakkides rõõska koort, aga lapsele joomiseks piima ei ole! Nii rüüpabki ka 4-aastane laps rinnapiimaasendajat, mille ta heaks magusaks kiidab.
Moraal: võta kaasa üks uus (mängu)asi lastele – rohkem pole vajagi. Ja ära igaks juhuks arvesta, et sa lennukimenüüst lapsele piima leiad.

(Pildil: eks ikka see pudel, ja mu tüdrukud...)


---

Koht: Atlandi ookeani kohal.
"Kuidas need pilved meie alla said? Pilved käivad ju üleval!" 4aastane Marta vahib, nina vastu klaasi.
"Me oleme pilvede kohal," ütleb issi.
Marta vaatab ja mõtleb. "Aa," ütleb ta siis. "Pilved on kurvad ja heitsid magama."
Ta vaatab veel kaua, mõtlikult.
Järgmistel päevadel mängib ta lendamist: padjad on pilved ja tema hüppab nende peal nagu lennuk.
„Kuidas lennuk lennata saab?” küsib ta mult järsku.
„Lennukil on selline mootor,” ütlen ma, pärast hetkelist kõhklemist – kas tunnistada üles, et see on ka minu meelest veidike imelik, ja issi meelest ka.
„Aa,” ütleb mu laps enesestmõistetavalt. „See on samasugune mootor nagu linnul!”

sidebar
Veel nippe lastega lendamiseks:
- Check in tasub teha võimalikult varakult ning paluda arvestada, et reisid lapsega. Kohad saab broneerida ka telefoni teel. Meie lemmik on suurtes lennukites bulkhead seating – seal, kus algab uus salong, on esimene rida toole jalasirutusruumiga. Alla kaheaastase lapse puhul tasuks küsida ka lapsevoodit – see on inglise keeles bassinet.
- Kui reisite mitmekesi, siis igatahes ei tasu kõigi toiduportse endale korraga kätte võtta. Las näiteks ema sööb ja isa vaatab näljaselt pealt.. vabandust, hoiab last. Ja siis vastupidi.
- Kõrvad kipuvad lukku minema õhurõhu vahetamise ajal – seega eelkõige õhku tõustes ja maandudes. Sel ajal tasuks beebit sööta, vanemal lapsel ja iseendal tasuks suus hoida lutsukommi või siis suud lahti hoida ja haigutamisliigutusi teha. Eriti oluline on kõrvade lukkuminekust hoidumine siis, kui olete nohus.
- Osad lennuliinid lasevad lapsel õhku tõustes olla kaasa võetud turvahällis (kui selle saab kinnitada tooli külge ja kui mõnel stjuardessil on aega sellega tegelda). Tavalisem praktika on aga see, et saad pisikese turvarihma, mille pead kinnitama enda turvarihma külge, ning hoiad last maandumise-õhkutõusu ajal enda süles.
- Alla 2-aastasele lapsele saab osta odavama „süle-pileti” ja enamasti saab ikkagi ka lapsele päris istekoha. Kui aga reisid väga populaarsel ajal nagu jõulueelne või kevadpühade eelne nädal, siis võib ka juhtuda, et see pilet on tõepoolest „süle-pilet”.
- Enamik lennufirmasid ja lennujaamu lubab beebikäru turvaväravatest läbi ja saad selle ära anda lennuki uksel, ning kohe lennuki uksel pärast maandumist saad selle ka tagasi. Samas, enamikus lennujaamades on ka lastekärud kohapeal kasutamiseks.
- Lapsega reisimisel on oma plussid! Sind lastakse lennukisse sisse esmajärjekorras ja sa ei pea järjekorras seisma.

Teismelised lapsehoidjad

Martal on oma noore elu kohta olnud palju noori (vanuses 10-14) lapsehoidjaid ja minu kogemus on: superluks! Vähemasti meie lapsele, kes on nii aktiivne, sobivad hästi suured tüdrukud, kes viitsivad temaga möllata ja mängida. Tõsi, ega me vanamemmest lapsehoidja varianti polegi eriti kasutanud, nii et ei saa võrrelda.



Kõige esimene laps-lapsehoidja oli meil alates 2004. aasta detsembrist, kui elasime Newn Yorki lähistel Port Jeffersonis ja kui Marta oli täpselt 1 aasta vana. Käisin Justini toonases töökohas "Village Timesis" peol ja seal sattus Marta mängima 10-aastase Nicole`ga. Nad sattusid nii hoogu, et küsisin Nicole´i emalt, Justini kolleegilt: mis oleks kui? - Jaa, hea mõte! Sellest sai Nicole`i esimene enda teenitud raha. Ma tahtsin maksta 5 usd tunnis, aga ta ema polnud nõus - et hellitavat muidu rahaga liiga ära. Ja pakkus, et las olla 3 usd tunnis.
Lapsehoidmine nägi välja nii, et pärast kooli tuli Nicole meile ja ma panin nad Martaga koos ühte tuppa mängima, korteri teises otsas kabinetis tegin samal ajal oma asju (näiteks kirjutasin arvutis), vahepeal poole kõrvaga kuulates, mis toimub. Nii vanaks ma Nocole`i ei pidanud, et Martat temaga õue lasta. Aga toas mängisid nad alati mõnuga, kuulsin, kuidas Nicole talle inglisekeelseid sõnu raamatutest õpetas, kuidas nad torni ladusid jne...
Nicole`il oli endal ka noorel poolõde - ta ema ja isa olid lahutatud. "Ma tahaks oma õega ka rohkem mängida," ütles ta mulle kord. Isa elas Manhattanil ja paistis päris jõukas olevat, nii käis Nicole vahel ära nädalastel lõunamaareisidel koos isa perega.

Meie aga kolisime varsti Port Jeffersonist minema, sest Justin leidis endale uue töö. Kuna Justini vanemad elavad seal lähedal, siis kasutasime Nicole`i vahel veel, seal külas käies, näiteks siin pildil mängivad nad koos, Justini vanemate eesõues.


Mõtlen, et peaks tutvust Nicole`iga värskendama! Järgmine kord, kui USAsse läheme.


--

Siis tuli Alex. Olime kolinud Port Jeffersonist ära, otse Manhattani külje alla Hobokenisse, Justin oli tööl pikad päevad ja mina lapsega kodus. Juba esimestel nädalatel mõtlesin sellele, kuidas küll Martale mingi seltskond tekitada. Hetkeimpulsi ajel panin hoopis ennast lapsehoidjana kuulutusteveebi üles, aga kustutasin selle kiiresti ära, sest sain aru - poolteiseaastase lapse kõrvalt oleks mul ikka raske teist last hoida, kuigi see teoorias kõlab nagu hea mõte.
Aga asusin lapsehoidjate kuulutustel silma peal hoidma. Hoboken kui noorte karjääriinimeste linn, seal jätkus pakkumisi, aga enamik olid tunnihinnaga 10-20 usd, mida pidasin liiga kalliks..
Kuni ühel päeval märkasin: "13aastane Alex otsib pärastlõunateks tööd, on kogemus lapsehopidjana ja vanuri eest hoolitsemisega ja ta saab kohe 14."
Proovime! Kutsusin Alexi enda juurde koju ja ta jättis mulle hea mulje. Kui Nicole oli minuga vaiksem, siis Alex oli aktivisti tüüpi. Ta käis kohalikus katoliku koolis ja korraldas noorematele pühapäevakooli ja käis laulukooris ja kunstiringis ja plaanis tulevikus saada moedisaineriks... Ja kusagile sinna tahtis ta ka lapsehoidmise plaanida.
Hind? Pakkusin kõhklemisi 7.50 tunnis ja ta oli kohe nõus. (Hiljem lobises välja, et eelmistel töökohtadel oli saanud 5 ja 6 usd tunnis.)
Esimestel kordadel proovisime teha samasugust stiili nagu Nicole`ga - nemad mängigiu ühes toas, mina kirjutagiu teises toas. Ei õnnestunud, sest Hobokeni korter oli meil stuudio moodi, üks suur avatud erinevate niššidega ruum. Aga oli kevadsuvi, ilm oli ilus ja nii kujunes meil välja oma rütm: Alex tuli, võttis Marta koos käruga ja kõndis mänguväljakule, tuues lapse kahe tunni pärast tagasi. Minul oli kaks tundi aega enda jaoks!
Justini ema avaldas küll arvamust, et kas see on turvaline (ameeriklased kipuvad küikjal midagi kartma), aga minu tunne ütles, et on küll. Ja kordagi ei juhtunud midagi.
Kui ma ise mänguväljakule Martaga läksin, siis teretasid teda vahel inimesed, keda mina ei tundnudki - kaks üliaktiivset, Alex ja Marta, olid endale ohtralt sõpru soetanud.
Siin pildil on nad just jalutuskäigult koju jõudnud, jäid suvise vihma kätte ja on natuke märjad:



--

Alex oli aga nii hõivatud, et peagi selgus, tal ei ole oma kümne muu toimetuse kõrval nii palju aega last hoida, kui mina soovisin.
"Kas sa saad mõnele oma sõbrale rääkida?" küsisin ma. Mälketan täpselt, kuida sta arutles: "Kõigil mu sõpradel on kiire. Need, kes oleksid head lapsehoidjad, nemad on juba hõivatud, ja kes ei ole hõivatud, need on liiga jobud!"
Leppisime kokku, et ta räägib nende hõivatud mittejobudega ja leiab ühe - üheainsa. Ma ei tahtnud, et mu laps hakkaks käima külakorda, aga kaks lapsehoidjat võis küll olla, miks mitte.
Nii tuli meie ellu Enza (pika nimega Vincenza) - nagu Alex, oli ka tema 100% itaallanna ja käis katoliku koolis. Ta oli valitud oma kooli cheerleaderiks - ehk siis sinna tüdrukute aeroobikagruppi, kes jalgpalli, pesapalli jms matšide vaheajal publiku meelt lahutab. See tundus olevat suur asi ja talle väga oluline ja muidugi neelas see tema päevi. Aga koos Alexiga said nad oma graafikud klapitatud ja Martaga õues jalutatud, peaaegu iga päev.
Pühapäeviti nad muidugi last ei hoidnud (tööd ei teinud), katoliiklased ju.
Ja paastu ajal ei söönud nad liha ega shokolaadi.
Pilt Enzaga on tehtud meie maja ees, suvel, kui Marta oli 1,5 aastane.


--
Aasta pärast kolisime taas, New Yorgi lõunaosasse, Atlandi ookeani kaldale. Paar nädalat olime sees elanud ja mõtlesin just sellele, kust uus lapsehoidja leida, kui leidsin postkastist teate: "13aastane Catherine soovib teie last hoida, elan samal tänaval!"
Olin liigutatud. Tõsi, kui helistasin, siis oli Catherine üllatunud, sest tal polnud minust ja Martast aimugi. Ta oli need teated jätnud meie tänava kõigile lastega majade poistkastidesse, aga ta arvas, et meie majas elavad ainult omanikud - meie alumised naabrid, kahe lapsega pere (kellel hoidjat vaja ei olnud, nagu selgus).
Nii algas meie Catherine ajastu. Ta oli küll natuke tuulepea ja ajas kellaaegasid segi, aga kuna ma ise olen ka natuke tuulepea, siis ei pannud ma talle seda pahaks - pealegi oli mu elu nii paindlik, et mulle vahet ei olnud, kas sain kaks vaba tundi nüüd või veidi hiljem... Catherine võttis siis Marta ja läks randa jalutama või viis meist nelja maja kaugusele, enda koju. Sageli mängisid nad ka maja ees tänaval - see oli sealse elu üks mõnusamaid külgi, lapsed laiadel kõnniteedel hüppenööridega hüppamas ja kriitidega joonistamas...
Ka pilt on tehtud kõnniteelt, tõsi, Martat siin pildil polegi ja Catherine on seljaga. Näha on ka ta vend ja keegi teine naabritüdruk.


Caqtherine`i abi lapsehoidmisel jäi küll üsna lühikeseks. Ühel päeval oli ta kadunud ja kuna meil oli aeg kokku lepitud, läksin nende poole uurima.
"Oo, ta kutsuti sõbranna perega kaasa Floridasse," rääkis ta ema. "ma nii muretsesin, et ega seal suurt orkaani ei tule!" Oli suur suvi, orkaanihooaeg oli algamas.
Suurt orkaani ei tulnud, Catherine tuli kahe nädala pärast tagasi, aga selleks ajaks olin rohkem hakanud kasutama eestlasest lapsehoidjat Siirit (aga tema oleks üks eraldi jutt). Suhtlesime tänaval ikka edasi, aga lapsehoidmist rohkem ei proovinud.

--

Siis tuli aasta aega paus, kui Martal ei olnudki oma teismeeas sõpra-lapsehoiodjat, sest kolisime Eestisse ja ta hakkas siin hoogsalt lasteaias käima. Paar nädalat tagasi võttis aga ühendust mu hea tuttav, kes pakkus oma last meile lapsehoidjaks. Tema nimi on Martha ja ta on enamvähem kogu teadliku elu endale väikest õde või venda tahtnud.
Uurisin turuhinda ja pakkusin 20 krooni tunnis - see olevat algaja lapsehoidja tasu.
Ja siis algaski Maša aeg... Et nimed segamini ei läheks, nimetasime Martha sujuvalt ümber Mašaks. Ka tema on aktiivne tüdruk - kolm korda nädalas lõppevad tal trennid kell pool 7 meie kodu lähedal ja siis ta tulebki 2ks tunniks siia mängima... Täna, laupäeval, on nad koos mänginud alates 12st... juba neli tundi! Reegliks on kujunenud see, et ülakorrus on nende päralt, allkorrusel nohistame meie Justiniga. Kui väike Anna on rõõmsas tujus, on ka tema vahel tüdrukutega olnud, aga mitte alati.
Äsja said valmis maalitud särgid. Nüüd joonistavad nad koos. Vahepeal käib taas madin, Maša veab Martat kukil... Kui Maša koju läheb, on Marta rahul.
"Maša on täitsa minu sõber!" rääkis ta mulle. "Onju, emme. Pille on sinu sõber. Aga Maša ei olegi sinu sõber, Maša on minu sõber!"
Ta on selle üle väga uhke, et tal selline isiklik suur sõber külas käib.
Teisi oma teismeeas-lapsehoidjaid ta kahjuks ei mäleta (küsisin ja näitasin pilte), aga Maša jääb küll lapsepõlvemälestustesse meelde!

Keelemärkmeid

Oleme Aura veepargis, Justin ja Marta käivad vahepeal ujula poolel laste basseinis. Kui nad tagasi veeparki tulevad, hakkab Marta mulle peale ajama:
"Emme, ma tahan veel kiisu-basseini!"
"Mis kiisu-basseini?!"
"Kiisu-bassein on seal!" ja vehib käega kaugusse.
...Läheb tsipake aega, enne kui ära jagan. Justin ju kutsub laste basseini sõnaga kiddie-pool. Aga Marta arvas, et see on kitty-pool ja tegi oma peas toortõlke eesti keelde!

--

"Issi, please give me little pillows!" -
Justin ei saa aru. Laps seisab keset kööki ja nõuab väikesi patju?!
"Emme, tule anna sina mulle padjakesi!" hüüab Marta siis.
Aa! Padjakesi! Ta mõtleb seda magusat hommikusööki! Järjekordne toortõlge (millele õiget inglisekeelset vastet ei olegi).

--

Ja veel armastab ta öelda "put the door close" ("pane uks kinni" toortõlge).
Ja oranžid (nimisõnana, apelsinide asemel)
jne...
Kakskeelse inimese rõõmud-mured. Kusjuures ka meie Justiniga oleme oma keelde igasugused vigurid külge saanud. Näiteks tuleb sõna "ahi" alati eesti keeles, ka inglisekeelses tekstis. Ja samamoodi "siiber" ja "ahjuroop". Justin ei teagi vist neid sõnu inglise keeles, minust rääkimata.