Helisev muusika

Eile lebasklesime lastega teleka ees ja kasutasime seda üle pika aja otstarbekohaselt (vahepeal oli mitu nädalat ilma telekata) - vaatasime "Heliseva muusika" filmi.

Martaga on juba tõeliselt tore filmi koos jälgida.
"I am 16, going on 17..." laulu ajal seletasin talle, et need on noored armunud.
"Mina ka varsti olen noor armunud," teatas ta.
Mul läks millegipärast silm härdumusest märjaks! Üliromantilise laulu saatel kiitsin talle, et jah: "Sina ka kasvad ja oled varsti 16 ja sina leiad ka endale peigmehe..."
Ta vaatas, suu ammuli, pilk teleka külge imetud.

Pärast sai Marta täiesti adekvaatselt pihta paronessi, kapten von Trapi ja lapsehoidja Maria armukolmnurgale.
"Onju, emme, üks mees saab ainult ühe naisega pulmad teha!"
"Jah! Ta peab valima." Ma ei hakanud asja segaseks tegema muslemimaailma või meie maailma abielulahutuste teemaga.

Siis tulid kolonnid marssivaid pruunsärkides Hitlerjugendeid.
"Kes need on?"
"Sõdurid."
"Mis nad teevad? Mis sõdurid teevad?"
"Ee... Nad sõdivad."
"Kuidas nad sõdivad?"
Nojah! Mis sa vastad?
"Nad ausalt öeldes tapavad teisi inimesi, aga see ei ole hea," ütlesin ma.
"Aga siis tuleb ju veri välja ja teised inimesed saavad haiget!"
"Jah, see ei ole hea!"
Noogutasime koos.

Edasi sai ta pihta, et kaptenit tahetakse kinni võtta.
"Aga miks?"
"Nad tahavad, et temast ka sõdur saaks."
"Kas nad tahavad, et tal veri välja tuleks?"
"Nojah, võibolla... Aga tema tahab ära põgeneda!"

Hoidsime hinge kinni ja vaatasime, kuidas kapteni perekond kloostris peidus oli...
"Ta ei saanudki sõduriks!" juubeldas Marta lõpukaadrite ajal, kui von Trappi perekond lauldes üle Alpide neutraalse Shveitsi poole sammus.
Nii et "sõduri" sõna õppis ta eile ja sai sellele kohe tugeva negatiivse värvingu.

Ja õhtul joonistas ta ühe kriipsujuku. "See on minu peigmees, kui mina olen armunud!"

SYNOPSIS. MARTA LEARNS LIFE (BOYFRIENDS, LOVE TRIANGLES AND SOLDIERS) FROM THE "SOUND OF MUSIC".

Viirus on ikka siin?

Väga kummaline lugu. Me oleks justkui sattunud "Salatoimikute" filmi.
Las ma tuletan meelde...
See viirus jõudis meie juurde mai keskel Marta kaudu (ilmselt ta hoidja Maša kaudu): kõhulahtisus ja oksendamine.
Minul näiteks oli nii, et kõigepealt oli üks, siis kaks päeva hiljem teine häda. Martal endal olid mõlemad ühekorraga. Justinil hoopis räige kõhuvalu ja seljavalu.
Siis jõudsime umbes nädala terved olla ja sellegipoolest nakatada kõiki, kes meiega kohtusid (mis sest, et me juba pealtnäha terved olime). Ühel seltskonnal, tõsi küll, õnnestus pääseda tervena. Aga neid, keda nakatasime, oli ikka umbes nii nelja käe sõrmedel üles lugeda.
Siis jäi Marta uuesti tõppe... oksendas paar päeva, seekord hullemini ja kõrges palavikus, siis oli kõhulahtisuses paar päeva... siis tegi sedasama Anna, vaeseke. Palavikuga oksehaigus beebil ei ole tore elamus! (Muuhulgas on nüüd kaks patja vaja maha kanda, sest haisevad hullult, ka pärast pesu.) Mõlemal on siiani kõhuhäda. Vahepeal jäid ka meie sõbrad teise lainena uuesti samasse tõppe. Justin sai jälle räige kõhu ja seljavalu ja vaevles eile palavikus...
Mina siin istun praegu ja tunnen, et kas tõesti jõuab teine laine nüüd ka minule pärale.

Vaat selline viiruste viiruste viirus!
Ja nädala pärast peaksime istuma lennukis.
Rääkisin enne telefonis perearstiga ja ta soovitas kõiki neid tavalisi asju (Enterol ja Espumisan jne), mis aga pole eriti aidanud.
Mis siis aitab?
Mulle meenub see, kuidas ma Indiast tagasi tulles haigestusin. Isegi arvan teadvat, kust ma selle haiguse sain - sõin katkise koorega banaani oma viimasel India päeval. Kõhuhäda oli pikk ja piinav ja intensiivne, kestis kaks ja pool nädalat (ja miinus 7 kilo), jagu sain sellest tookord alles antibiootikumide kuuriga!

SYNOPSIS. WE HAVE A BAD STOMACH BUG THAT KEEPS COMING BACK...

Marta elu

Teate, ma ei tahagi enam mitte kusagile kolida.
Ma mäletan, kui Justini ema ütles, et ma olen mustlase hingega, kes aina tahab teise kohta liikuda. Aga ei, siin Tähtveres olen ma oma koha leidnud, kuigi tean, et ilmselt me jääme siia üürimajja elama veel kaheks aastaks ja siis läheme... kusagile...

Ma olen rahul selle eluga, mida ma oma lastele siin pakkuda saan. Tagaaed on parasjagu metsik, siin elavad vihmaussid ja sipelgad ja liblikad ja linnud, siin saab natuke rohida ja natuke kasta, natuke vaarikaid ja natuke sõstraid, natuke ploome ja natuke (ee.. palju) õunu. Siin saab selja vastu puutüve toetada ja lugeda. Kui tekib tahtmine, siis saab ümber nurga sõpradele külla kõndida (Marta sinna veel ise ei lähe, aga kaugel seegi aeg enam on; ta 6-aastane sõber Leenu käib meil küll üksi külas) jne...

Tagaaias on meil ka siil, kellele piima paneme. Õigemini kaks siili. Üks on väike, noor ja hulljulge, kes meid ei karda. Teine on ilmselt esimese ema, ta luurab kaugemal ja tuleb ainult siis, kui me tuppa läheme, teda saab pildistada ainult aknast. Justin on neid hoolega pildistanud - ta polnud oma Ameerika elus siile näinud! Mäletan, kuidas ta eelmisel suvel karjumiseni ehmatas, kui läks komposti aia nurka viskama ja seal järsku kompostihunniku pind liigutama hakkas... ja mingiks täiesti imelikuks ennenägematuks loomaks osutus.

"Siilidele tuleb igal õhtul piima panna," jagasin ma Martale. "Mõtle, kui paha tal on, kui ta harjub ära ja siis tuleb ühel õhtul, aga piima ei olegi!"
"Aga emme, me läheme ju Ameerikasse, kes siis siilile piima paneb? Ja Miisule?!"
...Mul on nii hea meel vaadata, kuidas ta areneb ja aina nutikamaks muutub...
"Tead, meile tulevad siia elama üks poiss ja üks tüdruk, sa ei ole teda veel näinud, tema hakkab meie loomadele piima andma."
"Aa."

Ameerikasse minek on meil jah aina lähemal. Kohe pärast jaanipäeva. Ei tahakski kusagile minna. Aga ma tean, et läheme, ja see tiksub juba vaikselt sees...

Kui kauaks Mara Ameerikasse jääb, see on lahtine. Meie igatahes tuleme tagasi juuli lõpus. On võimalik, et Marta jääb kauemaks, suve lõpuni papa ja mimmi hoolde. Mõnel päeval pean seda väga heaks lahenduseks, ma isegi ju veetsin lapsepõlves palju aega vanavanemate pool... siis aga hakkan põdema. Meie praegune elu on nii ideaalilähedane. Telekat ei vaata, loeme aina raamatuid ja mängime tagaaias. Ameerikas mängib telekas päevad läbi ja kasutatakse majas igasuguseid kemikaale.

Aga Marta ise ütleb, et tema küll tahaks papa ja mimmi juurde suve lõpuni jääda...
Eks me ilmselt otsusta siis, kui juba seal oleme.
Seniks aga: nautigem mõnusat Tartut.

SYNOPSIS. WE ARE VERY HAPPY WITH THE LIFE QUALITY HERE, INCLUDING HEDGEHOGS IN THE BACK YARD.

Kõnnib!

Päris tõsiselt hakkas Anna kõndima sel pühapäeval, just parasjagu selleks ajaks, kui skaipisime mimmi ja papaga, nii et lapsuke sai mõnusalt kaamera ees patseerida.
Niisiis - 10 ja pool kuud, kõndima hakkamise aeg.
Täna, teisipäeval, kõndis ta suures toas ringiratast ja kilkas rõõmust. Ta teeb väga kõrget, peaaegu linnulikku häält. Vahel kisan ma kõrgel häälel kaasa, naljaviluks - ja Anna peab seda väga naljakaks, siis saame kahehäälselt kisada.
Sõnu on tal ka. "Ede!" on juba ammu, see tähendab igasuguseid elusolendeid, aga eriti Martat. "Emm-emm-emm" olen mina. Siis on tal juba nädalaid sõna "Äädn". Justinil on teooria, et see tähendab "Anna". Võibolla tõesti? Aga võibolla on see hoopis meiepoolse kinnituse tagajärjel tekkinud sõna, mille ta ise välja mõtles. Tundub, et mitte ainult Anna ei õpi meie keelt, vaid ka õpetab meile enda keelt, protsess on vastastikkune. Lisaks sellele, et meie igapäevasesse sõnavarasse kuulub "Äädn", harrastame läbi suu puhuda ja huuli võbistada (ma parem ei ürita seda häälikutene kirja panna).

Marta igatahes ootab väga... "Nüüd Anna kõnnib ja homme hakkab ta rääkima!" Ikka veel kipub ta arvama, et kõik, mis tuleb tulevikus, on homme. Või loodab ta tõesti, et homme?

SYNOPSIS. ANNA IS WALKING AND SAYING HER FIRST WORDS.

Kas kõnnib või ei kõnni? jm.

Papa Johnile kuulub tsitaat: "Laps kas oskab kõndida või ei oska kõndida!"
See tsitaat tuleb mulle viimasel ajal iga päev meelde. Sest juba umbes kaks nädalat on Anna sellises seisus, kus ta on just nimelt vahepeal: Ta ei ole veel "oskab kõndida" rühmas ega ole ta ka enam "ei oska kõndida".
Ajab end püsti, astub sammukese, teise... Siis tunneb, et tasakaal hakkab kaduma ja hakkab plaksutama! See kuidagi hoiab tal tasakaalu. Või hakkab hoopis hoogsalt üles-alla kükitama ja kummalisel kombel ka see hoiab teda kukkumast. Niimoodi ta võimleb, kuni kas kukub potsti pepuli või saab tasakaalu nii hästi kätte, et astub veel mõned sammud. Rekord järjest on ehk nii kuus sammu.

Hiljuti otsustasime ära, et teeme sügisel lastehoiurühma meie kodus edasi ja teeme selle ametlikuks. Ka Anna hakkab siis peagi seal rühmas käima. See on juba praegu näha, kuidas teda teiste laste seltskonda tõmbab!
Tal on kolm omavanust sõpra. Üks on tast nädala võrra vanem nõbu Ilona (kuigi praegu on küll tunne, justkui Anna oleks vanem, ta on nii palju Illist suurem ja paksem ;) Lisaks on meie sõprade lapsed Tuule ja Pärtel, mõlemad on Annast umbes kaks kuud vanemad.
Huvitav on jälgida, kuidas sellised umbes aasta vanused omavahel suhtlevad. Täna näiteks roomasid Tuule ja Anna koos mööda meie maja esikut ja leidsid sealt tühja poti ja piimamannergu. Ahhaa, aga need teevad ju häält! Ja tüdrukud hakkasid koos ennastunustavalt neid kolkima, silmad säramas peas. Nagu väiksed bändimehed.
Ja Ilonal külas käies hakkas Anna talle mänguasja andma. Ilona ehmatas, andis kiirelt tagasi, Anna sama kiirelt tagasi. Seeasemel et ühe mänguasja pärast kaklema minna - mis oleks ju tavaline stsenaarium -, hakkasid nad hoopis "kuuma kartulit" mängima.
Pärtliga läks aga ühel päeval veidi kehvemini... Anna vahtis hoolega Pärtli suu poole ja kui poiss suu avas, pistis Anna oma näpu suhu. Krõmps! lõi poiss hambad kokku. Oi seda nuttu! Ma tean ise omal nahal, kui valus on sellise lapse hammustus oma pisikeste värskete piimahammastega!

Anna mängumaa on üha enam õues. Justin küll natuke pabistab, aga minul on sees õige tunne: võib küll lapsel lasta mööda muru roomata ja vahel mõni libleke ära süüa, ja võib küll lasta tal liivakastis mängida, isegi kui natuke liiva suhu jõuab.
Sain sellele sisetundele ka kinnitust, mitmel pool on sellest just viimasel ajal kirjutanud, et laste allergiate vastu aitab see, kui nad maast madalast loodusliku keskkonnaga kokku puutuvad. Keha saab tasapisi enda barjäärid üles ehitada ega ehmata hiljem (sest allergia on ju eelkõige keha ehmatus, kaitsereaktsioon asjade suhtes, mille suhtes tal end kaitsta poleks tegelikult vaja).

Kui mina midagi kardan, siis pigem liigset sünteetilist keemiat. Ja mõtlen hirmuga, et kolme nädala pärast läheme Ameerikasse külla, kus ma jälle Justini emaga sel teemal vastuollu ilmselt lähen...
Aga tegelikult on kõik hästi. Päike paistab ja Anna kõnnib... ei kõnni... igatahes areneb!