Kas kaks... või kolm?

Ausalt öeldes ei möödu päevagi, kui ma sellele ei mõtleks.
Kas kaks last või kolm last?

Ma ei tea ühtegi ratsionaalset argumenti, mis oleks kolmanda lapse poolt. Meie elu on nagunii piisavalt pingeline kahe maa vahel traageldades, need maad veel juhtumisi planeedi erinevates otstes. Kahe väikese lapsega saab lennujaamades ja lennukites veel hakkama: emme hoiab ühel käest ja issi teisel. Ja vahepeal saab emme korra puhata, kui issi mõlemat kantseldab, ja vastupidi. Aga kolme lapsega? Ma polegi vist kolme väikese lapsega peret lennukites nägema juhtunud. Kolme väikese lapsega pered ilmselt tavaliselt ei reisigi.

Kui meil oleks kaks last, siis oleksime vabamad lähitulevikus oma elu, näiteks nädalavahetusi planeerides. Saaksime hakata rohkem väljas käima - matkamas, teatris... Neli sõpra. Mitte keegi neist poleks rase ja kõik saaks ronida ja elu nautida.

Ma saaksin muidugi suurema hooga oma kirjastust ja kirjutamist teha. Anna oleks aasta pärast juba pooleteise aastane ja mingi osa päevast saaks teda hoidja vaadata.

Ja ma saaks näiteks veini juua. Ja Justiniga võibolla kunagi lähemas tulevikus midagi kahekesti ette võtta.

Meil oleks raha ka rohkem. Kuigi see pole eriti argument. Ma usun pigem vanasõna "annab jumal lapse, annab ka leiva".

Küll aga usun ma - teoreetiliselt - seda , et keskkonnahoidlikud inimesed peaks propageerima ja järgima mõtet "mitte üle kahe lapse peresse". Sest maakera on ülerahvastatud ja iga uus inimene on uus koormus. Eriti veel minu pere lapsed, kelle ellu on plaanitud üle ookeani lendamised ja hiiglaslikud Ameerika kingitused.

Mõtlen, et Marta on nii suure tähelepanu ja suhtlemise vajadusega. Ja Anna sealsamas kõrval vajab ka aega, tähelepanu, energiat, mis panustatud temaga suhtlemisse, isegi kui tema oma osa nii häälekalt ei nõua. Kui oleks kolmas veel, kas ma siis jõuaksin nendega tegeleda? Paljulapselistes peredes kipub ikka nii olema, et keegi jääb kellegi varju...

Olen mõelnud päris tõsiselt ka lapsendamisele. Sest nagu kassipoega oleks ilus võtta varjupaigast, samamoodi võiks aidata ka inimlast, kes juba olemas on. Me käisime omal ajal, teismeeas, klassiga Abja väikelastekodus ja ma ütlesin endale sel ajal, et "kunagi ma lapsendan endale ühe lapse". Ma olen selle mõtte juurde tagasi tulnud, nii üksi elades kui esimese abikaasaga kui Justiniga. Üksi elades tundus vale aeg. Ja mõlemad mehed on instinktiivselt selle vastu olnud - miks lapsekodulaps?
Nii olen selle mõtte jälle ära peitnud. Sest tõesti, miks? Mul juba on ju lapsed. Ees ootab nii palju huvitavaid aegu koos nendega, mida mina ise saan huvitavaks teha, kui mul nende jaoks aega ja energiat on. Ma saan lastekodulapsi ka teistmoodi aidata.

Aga just siis, kui ma olen jälle kõik endale selgeks mõelnud, siis tuleb see tunne, nagu ma teeksin kellelegi kohutavalt liiga.
Aga teda ei olegi ju olemas, kuidas ma talle siis liiga saan teha?!
Või on ta kusagil olemas?

Ja Martal on tekkinud komme rääkida oma õest Mariast, kes emme kõhus kasvab. Tema jaoks on see loogiline. Täpselt just sealtmaalt, kust ta mäletab ennast, sai ta teada, et emmel kasvab kõhu sees väike tita. Kes siis varsti välja tuli. Järelikult tuleb neid veel. Niimoodi see käibki. Täiesti loogiline.
Ja seda Maria-nalja tegime Justiniga ise, umbes siis, kui väike Anna oli nädalane ja Marta uuris mu sünnitusjärgset pehmet kõhtu, tegi pai ja küsis: "Millal siis uus tita tuleb?"
"Varsti tuleb?"
"Mis ta nimi on?"
"Maria."
Üksainus kord sai seda nalja tehtud, aga Marta noppis selle üles!

Omaette teema on ka see, mida ma ise tahan. Jah, ma tahan matkata oma kahe kasvava lapsega ja ma tahan kirjutada ja kirjastada.
Aga ma tahaksin olla veel kord rase. See eriline tunne, kuidas sul südame all saladus kasvab ja kuidas sa temaga tasakesi suhtled... Ja see eriline erootiline side, need pilgud, millega mees sind vaatab, kui uus elu su sees kasvab. See eriline kogemus, mille viimaselt sünnituselt sain, see Millegi puutumine, mida uuesti kogeda tahaks. Mäletan hetke, kui olin juba täiesti avanenud, tundsin last enda sees liigutamas ja ise välja tulemas. See oli nii eriline tunne... Aga siis oligi see juba läbi. Tahaks seda korrata, samuti nagu järgnevaid, õnnehormoone täis päevi.
"Ma olen ookean." Ühte sellist raseda naise luuletust juhtusin lugema siin kohalikus raamatukogus, kui millegipärast lasteootuse riiulite juurde kobistama jäin. Miks sinna? Ahjaa, ma olen ju kirjastaja ja Eestis on beebibuum, äkki leian mingi eriti hea raamatu tõlkimiseks. Nii on ju endale hea põhjendada.
Ja sai kiirelt, nina raamatutes, seda erilist aega uuesti läbi elada, mida mulle on osaks saanud 9 kuud ja 9 kuud.

Ja ükspäev olime Justiniga poes, ta ütles poolihääli, eesti keeles: "Vaata, rase! Kui ilus!" Tuli siis minu juurde, võttis käest kinni ja naeratas. Ohei, mitte et ta uut last plaaniks. Kui ma talt seda küsinud olen, siis ta ütleb, et "pigem ei, mitte praegu, kahegagi on jama enam kui küllalt".

Tema ei saa aru, miks ma nii palju mõtlen. Ja mina ei saa aru, kuidas ta saab mitte mõelda. Kuidas ta ei saa aru, et see küsimus on meil lihtsalt päevakorral, täna, homme ja ülehomme...
Sest kui me midagi ei otsusta, siis me oleme juba otsustanud.
Sest igasugused pillid on mul alati südame pistma või iiveldama pannud, päevi lugedes saime esimese lapse, rinnaga toitmise rasedusvastasele toimele lootes saime teise lapse, spiraale ma kardan, kondoomid ei meeldi kummalegi, pealegi päevade lugemise tulemust ma juba mainisin...
Ja ma tõesti tahaksin selle mõtte lõpuni mõelda.

Sest kui me selle mõtte lõpuks tunnen, et tahaks saada kolmanda lapse, siis oleks õigem see saada enne, kui mu keha liiga vanaks ja riskid liiga suureks muutuvad. Muidugi vaatasin ma, nina raamatus, kuidas iga aastaga nii ema kui ka lapse riskid suurenevad, eriti alates ema 35. eluaastast. Mina olen 33 ja pool.

Ja kui me suudaks ära otsustada, et ei... Siis ma arvan, et kõige õigem lahendus oleks mul end steriliseerida. Olen sellele palju mõelnud ja ka lugenud. Steriliseerimine on igatahes keskkonnasõbralikum ja kehasõbralikum lahendus kui kakskümmend aastat pille võtta. Kaks klemmi ja kõik. Munarakud valmivad, aga ei pääse õigele pinnasele. Mingit sünteetilise keemia vahelesegamist ei ole. Üheainsa otsusega oleks kõik lõplik.
"Mina seda küll endale teha ei laseks!" ütles Justin. Ja ma saan temast aru. Minu meelest on see naise keha, mis lõpliku otsuse tegema peab. Teoreetiline tõenäosus uuteks lasteks on mehe kehas nagunii suurem... Kui me näiteks lahku läheksime (ptüi-ptüi-ptüi) ja Justin uue naise leiaks, siis võib ta lapsi tahta. Mina ei suudaks oma elusse küll ette kujutada olukorda, kus ma hirmsasti tahaks veel lapsi... Oot, aga ma ju vist tahan?
Muidugi ma ei usu, et me läheme lahku.

Lihtsalt, need mõtted tulevad ja käiavad mu peas. Oleks see juba otsustatud. Et "jah, las tuleb kolmas" või "Ei, kaks on kõik ja lõplik".