Meie Marta on väga VÄGA intensiivne laps. Talle on vaja palju tähelepanu, ta tahab, et teda vaaadataks. Ta ei oska sosistada, ta tahab kiljuda ja karjuda. Ei oska ta ka vaikelt istuda (või kui, siis väga harva) - ikka hüppab ja vingerdab kusagil ringi.
Mul ja issipapa Justinil käib ausalt öeldes selline intensiivne laps vahel närvidele. "Rahune maha!" ja "Ole rahulikult, ole nagu Sürgavere papa..." (Selle peale ta hiljuti teatas: "Emme, aga mina ei ole ju Sürgavere papa!!!" õige jah...) Muidugi üritame lapsele tähelepanu anda (aga ma arvan, et kohanemisprotsess peab olema vastastikune, laps peab ikka rahunemist ka õppima).
Õnneks on meil Anna. Tema meelest on Marta maailma kõige naljakam olend! Ta vahib oma suurt kisendavat ja hüplevat õde ja naerab, suu lahti, oma vaikset naeru. Mida rohkem Anna naerab ja jumaldaval ilmel Martat vahib, seda rohkem särtsu täis Marta läheb, seda kõvemini kisab ja seda kõrgemale hüppab. Anna võib seda vaadates istukilt ümber kukkuda ja naerab, jalgu siputades. Kui Marta hüpates ja tantsides teise tuppa suundub, roomab Anna talle järele, anduval ilmel, nagu fännikari.
Ainuke raske hetk on see, kui Marta suures ülevoolavas energiatulvas tahab oma väikesele austajale peale karata ja hakkab teda kaisutama nii, et kondid raksuvad. Siis võib Annal silmades näha, kuidas ta ühest küljest usaldab ja fännib, teisalt aga... "Mis toimub?!" Vahel lausa kostub paar viiksu, kuigi tavaliselt on Anna väga tolerantne. Ta ilmselt arvab, et see kontide raksutamine on maailma osa, nagu mähkmete vahetamine.
...Siis pean ma fotoka kõrvale panema ja last päästma asuma.
8 comments:
Armas lugu ja otsatult kütkestav laps!
:-)))))))))
Kumba sa nüüd mõtlesid? ;)
mõlemat!
:D
Meil on täpselt sama valem.... ainult , et vanem laps (5a poiss) ei kilju vaid röögib ja väiksem (1a) on kogu selle väntsutamise, ehmatamise, naerutamise juures jätkuvalt tolerante (isegi kui nelja jalaga talle selga hüpatakse). Pisema meelest muidugi tema elu ongi kogu aeg selline aga endal peavad silmad ka kuklas olema, sest 12 kuud väldanud rääkimine, et tita on õrn, ära teda lohista, pigista, väntsuta, tõsta, tiri jne on osutunud viljatuks.... ainult ennast on see jätkuv keelamine ära väsitanud. Samas pisike oskab öelda "venna" aga issi veel mitte (sõnavaras u. 20 sõna).
Raina
Tõesti on nii tore kooslus teil seal kodus! Mõisatan, et see laste mängudel pidev silma peal hoidmine on väsitav, aga samas - Annal ei oleks ju pooltki nii põnev elu, kui tal sellist särtsakat vanemat õde poleks. Usun, et suuremaks sirgudes on ta selle üle väga õnnelik ja sa ise lõpmata uhke, et tütred nii kenasti teineteist täiendades järgemööda kasvavad.
minul oli/on niisugune poisslaps, ülielav ja rahutu, paigal ei püsinud. Varem oli sellega rohkem tegu, kuna nüüd on ta juba 10ne ja kui miski huvitab, siis oskab paigal küll olla. Aga samas on ilmselt kasuks see, et lasteaia viimases rühmas panin ta trenni. Poistega on lihtne, jalgpall meeldib peaaegu kõigile poistele ja kuna juba 6-aastastel poistel kestab trenn 1,5 tundi, siis jooksis ta ennast selle ajaga päris mõnusalt tühjaks ja jaksas pärast ainult paigal olla :)
Nii et tahtsin soovitada, et pane Marta trenni, tüdrukutele küll paljujooksmise trenni vist pole :) aga kuna talle ju väga meeldib ennast näidata ja imetleda lasta, siis võiks ta võimlemisega tegeleda. Ilusad trikood meeldiks talle kindlasti ja ega võimlemine hilisemas elus tüdrukule kahjuks ei tule.
nii toredad tüdrukud - Marta emme ja Anna issi koopia! Kas ka käitumistüübilt? Ju nad täiendavad oma iseloomudega teineteist?
Arp (2a 7k) teeb täpselt samamoodi väikevennale nõrkemiseni lollusi ja Kaur (11 k) on tõeline ja üsna tolerantne vennafännklubi. :)
Post a Comment