Tavaliselt räägime Martaga elu üle pikalt õhtuti, koos vannis ligunedes. Meil on üsna suur vann (meie arust), mahume sinna kolmekesti. Anna tavaliselt plätserdab oma mänguasjadega omaette ümisedes ja Marta on lõõgastunud arutlevas olekus, nagu minagi. Pole segavaid faktoreid, saame rääkida.
"Emme," küsis Marta eile. "Kui sina saad vanaemaks, kes siis minu emme on?"
Ma ei saanud alguses aru, mida ta küsib, aga ta küsis seda veel korra. Siis tuli mulle meelde, et olin mõni aeg tagasi seletanud talle, et tulevikus saab tema suureks, tal sünnivad lapsed ja minust saab vanaema.
"Kui mina olen vanaema, siis oled sina emme," ütlesin talle nüüd.
"Aaa." Protsessis informatsiooni. Siis: "Aga kes siis laps on?"
"Neid lapsi ei olegi veel!"
"Aga kus nad on?"
"Noh, nad on nii väikesed ja nad on peidus sinu kõhus."
"Aa."
...Ootan huviga, et mis teemal ta edasi küsib mõnel järgmisel õhtul.
Ja see sai ehk natuke nihu, et ma traditsioonilist peremalli 100%liselt proageerin. (Kunagi äkki pikutab ta psühhoanalüütiku ees diivanil ja kurdab, et ema rääkis juba varases lapsepõlves, et ta peab lapsed saama tulevikus...)
Aga küll jõuame ka sinna, kus ma ütlen, et võibolla ta ei saagi lapsi ja see on ka tore, siis läheme näiteks hoopis matkama laia maailms, kaks mõnusat mutikest ja kui Anna ja issi tahavad, võivad ka tulla. Ja mina armastan teda, ükspuha kas ta saab lapsi või ei saa. Või midagi sellist.
2 comments:
"Kui sina saad vanaemaks, kes siis minu emme on?" küsis Marta.
Midagi ilusamat on võimatu välja mõelda!
Minu kuuene tütar otsustas juba 5 aastaselt, et tema lapsi ei taha. Meest ka mitte - hea meelega elaks ta minuga elu lõpuni koos :)
Post a Comment