Kolime!

http://annajamarta.wordpress.com ja parool tere

...sest siia ei mahu lugejad ära, sada sai eile täis.

Tehniline probleem!

Nii, mul on tehniline probleem. sada lugejat saab kohe täis, aga blogger ei lase rohkem registreerida.
Kas keegi teab head lahendust? See ei oleks õige, et lihtsalt alates sajast rohkem juurde ei võtaks. Oleks ju ebaõiglane nende suhtes, kes näiteks täna arvutivaba päeva tegid?
Tuleb vist kolida, kui bloggeris kuidagi seda lugejate piirmäära suurendada ei saa…
Wordpressis on vist hoopis parooliga see asi ja pole piirmäära?
(Samas ei oska ma wordpressis hästi pilte panna, aga saab õppida).
Või on hoopis mõni muu hea keskkond?

Marta kukkus

Kõigepealt, aitäh kõigile, kes mulle täna on kirjutanud ja blogikutset palunud, paljud teist kirjutasid ka endast - ma ei jõua praegu eraldi kirjadele vastata, aga lugesin kõik läbi, salvestasin teie blogisid ja vabal hetkel saan neid lugeda. Mis asi see vaba hetk veel on? ;)
Igatahes on mul kuidagi vaba tunne praegu, teades, et vaid heasoovlikud lugejad on siin liikvel. Loomulikult võib alati küsida ja kritiseerida, kui see teemakohane on. Mulle meeldis väga näiteks ühe vanaema kiri täna postkastis, kus ta ütles, et teen tema meelest Justini emale vahel liiga.
Ma ei olegi ju perfektne.
Sageli on mul tunne, et ma ei ole hea ema. Mul on vajadus kirjutada ja lugeda ja kui ma seda ei saa, siis muutun ma zombiks, silm läheb äraolevaks. Õnneks on mul juba ka siin Ameerikas leitud abilised: Nicole, kes mind 3 aastat tagasi aitas, on vahepeal saanud 13, lisaks on abiks käinud Justini töökaaslase tütar, 15-aastane Virginia. Nad mängivad lastega paar tundi, mina loen-kirjutan, ja pärast seda olen ma jälle hea ema. Silmad on siin, mitte kusagil ära.
Täna hommikul juhtus minu hajameelsuse tõttu üks õnnetus.
Seisin koos lastega teisel korrusel, otse lastevärava juures, et hakata trepist alla minema. Marta nõjatus kogu oma kehaga värava pihta, ma ütlesin talle: "Vaata ette, ma teen lahti!" ja samal hetkel juba vajutasingi jalaga pedaali, mis värava lahti tegi... Marta lendas käkaskaela kõrgest trepist alla. Näen seda praegu aegluubis. Kui trepist pärast üles-alla käin ja väravat näen, siis eriti.
"Marta, Marta!" karjusin mina.
"Emmmmmeeee!" kisas tema kukkumise ajal. Mu meelest tegi ta trepil ära kukerpalli: kõigepealt oli pea ees ja siis jalad ees.
Anna vaatas seda minu sülest ja hakkas kõva häälega nutma.
Allkorrusel jooksid Justin ja papa-mimmi, kah kisades. (Nad olid kõik kindlad, et kukkusin mina koos Annaga.)
Siis tõusis Marta istuli, ta isegi ei nutnud, nii hämmingus oli ta juhtunust. Ainuke, kes nuttis, oli Anna. See võis talle päris suur šokk olla, kõik see vaatepilt ja kisa selle ümber.
Martal polnudki muud viga kui nina peal väike kraapsuke. Ja šokk. Istus Mimi süles ja sussutasid kümme minutit, mina tegin samal ajal hommikupudru ja oli kõik. Siiski. Mimi ütles pärast, et tal jäi mulje, nagu Marta arvas, et tema tegi midagi valesti.
"Marta, palun vabandust, ma tegin värava lahti kogemata. See oli minu süü, palun vabandust."
Aga ta oli juba nii uhke selle üle, et ta trepist alla lendas, tahtis kõigile helistada ja sellest rääkida...
Igatahes oli see õnnelik õnnetus, ta oleks võinud misiganes luu murda. Aga ta on meil korralikus füüsilises vormis - kõik see igapäevane rattasõit, rulluisutamine ja ujumine olid teda selleks kukkumise-kukerpalliks ette valmistanud. Ja pealegi on tal head kaitseinglid ;).

Marta ja Anna lähevad luku taha

Armsad sõbrad, kes meid praeguseks on leidnud, palun saatke mulle palve epp.petrone@gmail.com ja ma saadan teile vastu kutse...
Hetk hiljem. Oh mind küll ;). Need, kes seda loete, olete juba kutse saanud.
Siin me nüüd oleme! Kurja silma alt igaks juhuks ära.

Päev rannas

Armsad sõbrad ja sugulased, fotoalbumeid pole mahti saata ja kirjutada pikalt pole ka mahti, sest elu veereb siin kiirelt. Täna on minu ja Anna sünnipäevaks aiapidu... Aga praegu panen kiirelt üles pildid meie väljasõidust East Hamptonisse. Justini vanemad elavad Long islandi saare kesk- ja põhjaosas, sõitsime aga saare idatippu (õigemini kagu-. Seal elavad ja suvitavad tõelised rikkad ja ilusad ja seal on ookean...

Kolm kübaramoori: sekundi murdosa, kui Annal müts peas. Kübarad kuuluvad siinse suvise elustiili juurde.


--

"Milleks mulle see!" Annal püsib peas ainult üks asi - beduiinide moodi selja pealt risti seotud rätik.


--
Hamptoni kohvikutes võib alati näha inimeste kontrollivaid kõrvalpilke teiste suunas. Siin elab (suvitab) ju suur osa New Yorgi koorekihist, lisaks ka Hollywoodi rahvast teiselt poolt kallast.
Nägin ise, kuidas ringi kõndinud Justin kõrvallaudadest ära tshekiti. Aga ei, polnud tema Keanu Reeves ega näinud ka meie ühtegi prominenti ;). Täiesti kuulsustevabas kohas sõime lõunat.
Pildil Marta ja Justin joonistamas ja lõunat ootamas.


----

Uhhh... selline on lauaalune, kui meie lahkume... Tavaliselt nii hull ei ole. Aga seekord sõi Anna maisisaia (cornbreadi), mis pudiseb hirmsalt.


---

Mimi, papa ja Marta laineid uurimas. Lained olid suured, kaugel ookeanil oli torm.


---

Rannaromantika...



--

Liivast otsisime ilusaid kive - pärast paned need purgi sisse ja teed kõristi..


---
Marta on siin augus peidus. Pärast kaevasime augu veel suuremaks.



---

Ma üritasin vahepeal hispaania keelt õppida.


--

Papa John üritas ehitada hiiglasuurt jalajälge, aga Anna lõhkus selle muidugi ära enne valmissaamist...


---
Tutvusime Prantsuse-Ameerika perega, nende vanem laps oli Marta vanune ja noorem Anna vanune, ja vahepeal oli üks laps veel:



--
Anna sõi liiva. Ja minul õnnestus lainetega niimoodi kaasa veetud ja pekstud saada, et oli ka kogu põu, püksid ja nägu liivased, juustest rääkimata, ja patsikummi võttis meri endale. (sellest hetkest pilti pole ;). Õnneks on rannas sooja veega dušikabiinid. East Hamptoni Main Beach on 10 USA (või maailma?) ilusaima ranna hulka valitud, vähemasti nii räägitakse.

Ka Mimi blogib

See ON nakkav! Nüüd on ka Marta vanaemal oma blogi - http://marta-annasmimi.blogspot.com/

Mina sõidan rattaga!

Kõigepealt tervitusi Tartusse Leenule ja Setumaale Riinule, kes oma ratastega Martale Eestis rattahimu peale ajasid. Juulikuu alguses ostiski onu ja ristiisa Ian Martale kingituseks ratta.
Meil on siin maja taga puust põrandaga suur terass, kus Marta saab sõita: tiirutab ümber laua oma pisikest ringi, aga tundub, et see teda pööritama ei aja. Abirattad on ikka all, aga iga päevaga läheb tal käsi tugevamaks ja tasakaal paremaks. Nii need päevad tal siin praegu mööduvadki: rattasõit, rulluisutamine sealsamas puupõrandal ja ujumine sealsamas maja taga basseinis.
Vahel õhtuti, kui liiga lämmatavalt palav pole, käime ka jahisadama lähistel väikese tee peal jalutamas ja rattaga sõitmas, seal on ka see pilt tehtud. Siiski, natuke hirmus on, sest kunagi ei tea, millal käänaku tagant auto võib tulla, ja Ameerikas teadupärast pole alkoholi nulltolerantsi, võib ikka nii kaks-kolm (loe: neli) õlut või veiniklaasikest ära juua enne rooli istumist, vähemasti enamik inimesi tõlgendab seadusi nii...
Natuke kindlamalt tunnen ma end kohaliku keskkooli parkimisplatsil. See on suur sile plats - päris suur, sest enamik siinseid keskkoolilapsi käib ju koolis autoga. Ja päris tühi, sest praegu on koolivaheaeg.

Maitseküsimused

Kui Justini ema ehk Mimi koju tuleb ja pahas tujus on, siis on kogu maja lärmi täis ja õhk säriseb nii, et tundub, et kohe plahvatab. Küll on lapsed toad segi ajanud, küll on kraanikausis pesemata tass, küll on poeg ja pojanaine arvutizombid...
Ja küll on pojatütardele vahepeal imelikud riided selga pandud!
"Kas on mingi põhjus, miks sa Annale sellise kleidi selga panid?" küsis Mimi mult ühel päeval jaanuarikuus küsimuse, mis mulle elu lõpuni meelde jääb. Sest ma ei osanud sellele mitte midagi vastata, maigutasin suud, ja siiamaani ei tule vastust pähe. Eeee... kas on mingi põhjus, mis ma lapsele selle kleidi selga panin? See oli Eestist kaltsupoest ostetud käisteta kleit, mille all oli särk.
Kui olin juba natuke aega suud maigutanud, lisas Mimi: "See on ju suvekleit, aga praegu on jaanuar!"
"Aa. Aga ma kasutan selle all käistega särki ka, näed."
"Kas Eestis kasutatakse siis suvekleite nii?"
"Jah... Vist küll..."
Ja pärast peitsin kleidi kotti ära. Polegi seda vist rohkem Annale selga pannud, nüüd on see väikseks jäänud.

Justini emal on tüdrukute riietamisel oma stiil. Ma arvan, et tal on väga hea siinse keskklassi maitse. Pisikesed tüdrukud kannavad siin igapäevaselt khakivärvi pükse ja valgeid särke, samasuguseid nagu nende stiilsed emmed ja vanaemad. Minule on aga meie Mimi valge-kultus natuke vastuvõetamatu, sest näiteks peaaegu aastase Anna seljas püsib lumivalge särk puhas umbes pool tundi. Selle peale on aga Mimil vastuväide: "Aga selleks jumal leiutaski kloori!" Seda kildu kasutab ta iga päev. Ta armastab lumivalgeid linu, rätte, riideid ja nii, kui millelegi plekk tuleb, ütleb ta: selleks jumal leiutaski kloori.
Mina olen laste riietamisel praktik ja nostalgik. Näiteks on osa Marta vanu riideid, mis minus härdust tekitavad ja tahan neid nüüd Annale panna. Enamasti on need punased, sinised või oranzhid. Mimi tahab aga panna lumivalget ja roosat. Eks ma katsun ikka hea minia olla ;). Eile hommikul ütlesin: "Pane sina täna Annale riided." Ta oli väga elevil ja valis lapse kapi kallal tükk aega ;), vahepeal küsides: "Miks ta seda pole üldse kandnud?!" Välja tuli heleroosa laps.

Kui minu ja Mimi vahel on tuha all hõõguv "mis-tüdrukutele-täna-selga-panna" probleemistik, siis Mimi ja Marta vahel käib iga päev lärmakas sõnasõda.
Mina näiteks, kodus Eestis elades, lasin Martal ise omale riideid valida. Suur tüdruk juba, las kombineerib oma maitsega kokku, mis tahab.
Mimi meelest aga on maitseõpetus osa igapäevasest haridusest.
"Ma ei taha neid pükse, ma tahan seelikut! üürgab Marta.
"Aga need on väga ilusad ja stiilsed püksid!" õpetab Mimi. Vahel võidab tema (tuletades näiteks meelde, et pükstega saab paremini rulluisutada), vahel võidab Marta ja saab õiguse kapist seelikut valida.
"Aga see seelik ja särk ei sobi ju kokku," ütleb Mimi.
"Kuidas ei sobi, sobib küll," vaidleb Marta vastu. "Vaata, siin on kollane ja siin on kollane, siin on punane ja siin on punane..." Seda asja oli Mimi talle juba varem õpetanud.
"Aga need on mõlemad liiga kirjud! Üks peab olema kirju ja teine peaks olema kas ühevärviline või triibuline..."
"Eeeei!" jne.
Tegelikult, arvan, et teatud maitseõpetus on hea. Mimi ja ta õde Mary on väga hea maitsega riietumisel. Küsimus on, millal seda õpetust teha ja kuidas seda teha nii, et riided elu liiga suureks osaks tüdrukule ei saaks... Ma ei oskagi siin piiri tõmmata. Marta on nagunii loomult edev ja kas parem on seda edevust suunata-harida või ignoreerida... Vanaema teeb ühte, ema teist, ja las nii olla. Kes teab, võibolla tuleb Martast tulevikus rokkmuusik või moekunstnik, igatahes kulub siis teadmiseks ära, et kirjut seelikut ja särki tavaliselt ei sobi kokku panna ;).

Ühes oleme mina ja Mimi kindlalt ühte meelt, Marta võiks vähem riideid vahetada. Aga ei. Saab just hommikune sõda peetud, kui Marta on vaikselt üles oma tuppa hiilinud ja tuleb tagasi, astudes trepist alla nagu catwalk modell. Sellistel hetkedel ei taha ma tema tuba vaatamagi minna, tavaliselt on sahtlitest ja kappidest riidehunnikud välja kisutud ja tuleb suhteliselt piinarikas "korista-nüüd-ära" protseduur läbi teha.
"Ja miks sa selle kleidi panid, see on ju peokleit?" küsib Mimi.
"Aga Mimi, täna ongi ju mul pidu, kas sa ei teadnud!"
jne...

Kes on kellesse?

Üks on selge, meie esmasündinu on üks erakordselt aktiivne tütarlaps. Ta ei jää oma aktiivsusega silma mitte ainult Eestis, aga ka lärmakas Hispaanias või Ameerikas. Nädalavahetsel näiteks käisime siin New Yorgi lähistel yard sale´idel, need on sellised müügipäevad, kus inimesed müüvad oma mittevajalikke asju odavalt oma kodu eesaedades.
"Tere, tere, kuidas läheb!" hõikas Marta kaugelt, kui ühele majale lähenesime. Ja majaperenaisele lähemale jõudes, justkui vanale tuttavale: "Oo, kui kena küünelakk sul on!" ja "Oo, millised kleidid siin müügil on. Kas see on sinu pulmakleit? Kas sul on pulmad olnud?" (kõik muidugi inglise keeles). Selle aja peale oli asju müüv keskealine tädi juba naerust puksumas. "Kas ta teil alati nii palju küsib?"
Teise maja juures hakkas Marta kauplema, sest papa John oli teda autos õpetanud enne sel teemal. Ja kolmandas kohas uhkustas üle kõigi kohaletulnute kõva häälega (vaikset häält tal ei olegi veel), kuidas ta on neli ja pool ja oskab kirjutada (mis on muidigi bluff, see viimane info).
Hääletoon on tal tavaliselt stiilis "ja täna on teil, armsad inimesed, erakordne võimalus viibida minu seltskonnas!" Selline armastusväärne ja ülienesekindel esineja ;).
...Me oleme kõik täiesti kindlad, et ta on oma iseloomult vanaemasse, Justini emasse. Samamoodi lärmakas, oma hea tuju ajal ülevoolav ja ka oma paha tuju korral ülevoolav. Ka Mimi ise nõustub selle võrdlusega.

Viimasel ajal olema hakanud Justiniga rohkem arutama aga seda, et kes on Anna, kellesse on Anna. Sest üha enam kooruvad meie ees lahti ka tema iseloomu kihid. Justin on seda arutanud siin. Minule tundub, et mina ja Justin oleme sarnaste iseloomudega ja ka Anna on meie moodi. Kui meid kolme mingi ühe nimetaja alla kokku võtta, siis "vaiksed hullud, kel käivad periooditi peal aktiivsuse hood, aga kes vajavad periooditi ka aega omaette nohisemiseks". Milline on minu ja Justini lemmik õhtu? Näiteks samas ruumis nohinal oma raamatute lugemine. Me ei vaja avalikku tähelepanu ruumis, me oleme pigem need, kes nurgas vaatavad neid Marta moodi esinejaid... aga vahel võime keskele ka tulla ja säravate sooloprojektidega esineda - kui on õige seltskond.
Ja Anna tundub sama sorti kuju.
Aga samas, nagu ütleb Justini ema oma poja kohta, et just tema oli see laps, kes juba lapsest peale oma kätt ära sikutas ja vaikselt põgeneda üritas, ja ka minu kohta on suguvõsas sel teemal legende ("kuidas Epp võttis pähe ja otsustas minna"), samasugune hull mineja on ka Anna.
Nii tundubki mulle, et Anna on tegelikult küll vaiksem, aga samas sõltumatum. Marta oma suure lärmi ja aktiivsuse juures on tegelikult suur memmekas, kes tahab kõndida, käest kinni. Kui ta oli ühe-aastane, siis sain ta alati enda juurde niimoodi, et teesklesin äraminekut: lehvitasin ja kõndisin kaks sammu... seepeale asus Marta enamasti suure protestikisaga minu poole tulema. Proovin sama nippi nüüd ka Anna juures, aga tavaliselt see ei toimi. Anna naeratab mulle vaikselt ja jätkab vastassuunas kõndimist! Vaatan teda ja mõtlen, et tema on vist see järeltulija, kes on saanud minu vanavanaisa Aleksandri rändurivere, mis mehe Uraalide tagant Eestisse kord tõi(Justini esivanemaid on raske selles suhtes analüüsida, kõik nad ju kolisid kunagi üle ookeani...)

(pildil: Vancouveri rannal, Anna põgeneb mu eest ja suhtleb kohalike onkudega:)



Jah, küll on mõnus üritada neid kahte analüüsida. Hakkan üha enam aru saama sellest, mida mulle üks paljulapseline lapsevanem kunagi ütles: kui huvitav on näha seda, mismoodi loodus annab sinu ja su abikaasa geenidest aina uusi kombinatsioone, ja kuidas sa neis peegeldustes tunned ära ennast ja oma esivanemaid. Samamoodi vaatad ju uhkuse ja uudishimuga laste välimust. Marta on pärinud papa Johni kehaehituse: pikad sihvakad jäsemed, ja Mimi silmad - sellised taevakarva sinised. Anna silmad on aga minusse, need on meil mõlemal rohekassinised, pupilli ümber paistmas kollakas ring. Ühel päeval vaatasin meie silmi kõrvuti peeglis: täpselt samad! Ainult et Anna ühte silma läbib pruun diagonaalne triip, samasugune nagu minu õel Elol - oma lastele pole Elo seda triipu pärandanud.
Kui me saaks veel lapsi, siis oleks geenikombinatsioonide kõik võimalused taas avatud. Näiteks võiks kolmas laps olla päris roheliste silmadega, Justinisse ja papa Johni. Ja neljas hoopis pruunide silmadega, sest nii papa Johni isa kui Mimi vanaisa olid pruunisilmsed itaallased. Niimoodi need minevik ja tulevik kohtuvad ja tore on ;).

Tutvumas rahvusköökidega

Anna pole meil veel aastanegi, aga kas teate, milliseid rahvuskööke ta juba proovinud on:
hiina
mehhiko
korea
india
vietnami
jaapani
vene
ameerika
itaalia
eesti ;).

Sest iga rahvusköök on ju mõne pisikese sööma õppija koduköök. Kui jaapani lastel kõlbab nuudleid alla ludistada, miks ei peaks see eesti lapsele sobima?
Vaid kord olen end halva emmena tundnud. Korea restoranis asutasime end istuma ja Anna oli nii näljane, et niipea, kui toit toodi, haaras oma käega pisikese rohelise herne ja pistis selle suhu. Mina ei takistanud ka. Tundus selline pisike süütu hernes. Hetke pärast läksid aga lapsel silmad üllatusest punni ja ta hakkas õhku ahmima. Maitsesin siis ise teist hernest. See toit oli ju tuleneelajatele mõeldud!
Aga ega Anna hernest välja sülitanud. Pisar silmanurgas, neelas ta oma elu esimese vürtsise suutäie alla (ja edasi sõime seal ainult riisi ja veidi sojakastet). Ta lihtsalt pole seda tüüpi inimene, kelle suust toitu välja saab. Ta on meil väga suur gurmaan, seda võib öelda. Nii et kindlasti oli oma osa just Annal, et me oma Vancouveri ja San Francisco reisil niimoodi end rahvustoidurestoranidel ahvatleda lasime.
"Mämm-mämm" on üks sõna, mida ta kindlalt tunneb ja ka ise järgi öelda oskab.
Lõppu veel üks pilt: Anna ise jaapani nuudlikausi kallal.

Tagasi koos!

Hetked New Yorgi lennujaamast:

Martast ja Annast

pilt: Helsinki lennujaamas 11 päeva tagasi.

Meil on kaks tütart.
Ja juba kümme päeva pole me oma vanemat tütart näinud. Kummaline on märgata, kuidas me sellega harjume. Esimestel päevadel oli nagu tühi auk: kuidas siis nii, ainult Anna on meiega? Tundus, et isegi tema otsis Martat taga (eriti kui ma küsivalt sõna "Õde?" ütlesin, et vaadata, kas hakkab taga otsima. Hakkas.) Ja alalõpmata ütlesime Justiniga: "Kahju, et Marta seda ei näe!" ja "See võiks Martale meeldida!"
Aga tasapisi, kuidagi märkamatult on saabunud juba see faas, et me eriti ei igatsegi Marta järele. Loomulikult räägime iga õhtu telefonitsi. Ja ma tean, et tal on vanaema-vanaisa majas kõik korras. Ainult et eestikeelsed sõnad ei tule telefonis alati meelde... kui kiiresti ja intensiivselt see kõik on läinud. Alles kaks nädalat tagasi olime ju Eestis! Praegu on mul aga selline tunne, nagu Marta olekski Ameerika laps, kes kuulub vanaemale. Eks neil kahel olegi ju paljuski ühine vereringe. Jah, ma tean, et tal on palju ühist ka minuga; võibolla on see minguisugune enesekaitse ja toimetulekumehhanism, et ma praegu temast justnagu mitte-päris-minu-omast mõtlen... Ja tegelikult olen ju iga kord telefonis talle öelnud: "Neli/kolm/kaks päeva veel, siis ma tulen tagasi!"

Aga praegu on meiega Anna. Tema on meie maailmarännu-laps, kes, tundub, justkui oleks juba igasugustes kohtades ära käinud meie seljas. Kellega oleme maitsenud vist juba kümmet erinevat rahvuskööki ja kes eksperdi näoga hotellikoridorides ringi jalutada oskab. Anna on mulle viimastel päevadel kuidagi eriti armsaks muutunud! Enne olime koos vannis ja kõditasime ja naersime ja ma nautisin seda rohkem, kui kunagi varem. "See on sellepärast, et me näeme, kuidas tema isiksus areneb," ütles Justin, kui ma seda temaga jagasin. Huvitaval kombel oli Justini ema mulle just Marta kohta sedasama öelnud - kuidas tema isiksuse arengut on huvitav jälgida.
Nii et, ühesõnaga, kõik on korras. Marta ja Anna saavad praegu mõlemad jagamatut tähelepanu. Varsti saame jälle kõik kokku ja asume tähelepanu nende kahe vahel jagama ;).