Kõigepealt tervitusi Tartusse Leenule ja Setumaale Riinule, kes oma ratastega Martale Eestis rattahimu peale ajasid. Juulikuu alguses ostiski onu ja ristiisa Ian Martale kingituseks ratta.
Meil on siin maja taga puust põrandaga suur terass, kus Marta saab sõita: tiirutab ümber laua oma pisikest ringi, aga tundub, et see teda pööritama ei aja. Abirattad on ikka all, aga iga päevaga läheb tal käsi tugevamaks ja tasakaal paremaks. Nii need päevad tal siin praegu mööduvadki: rattasõit, rulluisutamine sealsamas puupõrandal ja ujumine sealsamas maja taga basseinis.
Vahel õhtuti, kui liiga lämmatavalt palav pole, käime ka jahisadama lähistel väikese tee peal jalutamas ja rattaga sõitmas, seal on ka see pilt tehtud. Siiski, natuke hirmus on, sest kunagi ei tea, millal käänaku tagant auto võib tulla, ja Ameerikas teadupärast pole alkoholi nulltolerantsi, võib ikka nii kaks-kolm (loe: neli) õlut või veiniklaasikest ära juua enne rooli istumist, vähemasti enamik inimesi tõlgendab seadusi nii...
Natuke kindlamalt tunnen ma end kohaliku keskkooli parkimisplatsil. See on suur sile plats - päris suur, sest enamik siinseid keskkoolilapsi käib ju koolis autoga. Ja päris tühi, sest praegu on koolivaheaeg.
1 comment:
Lõbusat veeremist! :-)
Post a Comment