Kolime!

http://annajamarta.wordpress.com ja parool tere

...sest siia ei mahu lugejad ära, sada sai eile täis.

Tehniline probleem!

Nii, mul on tehniline probleem. sada lugejat saab kohe täis, aga blogger ei lase rohkem registreerida.
Kas keegi teab head lahendust? See ei oleks õige, et lihtsalt alates sajast rohkem juurde ei võtaks. Oleks ju ebaõiglane nende suhtes, kes näiteks täna arvutivaba päeva tegid?
Tuleb vist kolida, kui bloggeris kuidagi seda lugejate piirmäära suurendada ei saa…
Wordpressis on vist hoopis parooliga see asi ja pole piirmäära?
(Samas ei oska ma wordpressis hästi pilte panna, aga saab õppida).
Või on hoopis mõni muu hea keskkond?

Marta kukkus

Kõigepealt, aitäh kõigile, kes mulle täna on kirjutanud ja blogikutset palunud, paljud teist kirjutasid ka endast - ma ei jõua praegu eraldi kirjadele vastata, aga lugesin kõik läbi, salvestasin teie blogisid ja vabal hetkel saan neid lugeda. Mis asi see vaba hetk veel on? ;)
Igatahes on mul kuidagi vaba tunne praegu, teades, et vaid heasoovlikud lugejad on siin liikvel. Loomulikult võib alati küsida ja kritiseerida, kui see teemakohane on. Mulle meeldis väga näiteks ühe vanaema kiri täna postkastis, kus ta ütles, et teen tema meelest Justini emale vahel liiga.
Ma ei olegi ju perfektne.
Sageli on mul tunne, et ma ei ole hea ema. Mul on vajadus kirjutada ja lugeda ja kui ma seda ei saa, siis muutun ma zombiks, silm läheb äraolevaks. Õnneks on mul juba ka siin Ameerikas leitud abilised: Nicole, kes mind 3 aastat tagasi aitas, on vahepeal saanud 13, lisaks on abiks käinud Justini töökaaslase tütar, 15-aastane Virginia. Nad mängivad lastega paar tundi, mina loen-kirjutan, ja pärast seda olen ma jälle hea ema. Silmad on siin, mitte kusagil ära.
Täna hommikul juhtus minu hajameelsuse tõttu üks õnnetus.
Seisin koos lastega teisel korrusel, otse lastevärava juures, et hakata trepist alla minema. Marta nõjatus kogu oma kehaga värava pihta, ma ütlesin talle: "Vaata ette, ma teen lahti!" ja samal hetkel juba vajutasingi jalaga pedaali, mis värava lahti tegi... Marta lendas käkaskaela kõrgest trepist alla. Näen seda praegu aegluubis. Kui trepist pärast üles-alla käin ja väravat näen, siis eriti.
"Marta, Marta!" karjusin mina.
"Emmmmmeeee!" kisas tema kukkumise ajal. Mu meelest tegi ta trepil ära kukerpalli: kõigepealt oli pea ees ja siis jalad ees.
Anna vaatas seda minu sülest ja hakkas kõva häälega nutma.
Allkorrusel jooksid Justin ja papa-mimmi, kah kisades. (Nad olid kõik kindlad, et kukkusin mina koos Annaga.)
Siis tõusis Marta istuli, ta isegi ei nutnud, nii hämmingus oli ta juhtunust. Ainuke, kes nuttis, oli Anna. See võis talle päris suur šokk olla, kõik see vaatepilt ja kisa selle ümber.
Martal polnudki muud viga kui nina peal väike kraapsuke. Ja šokk. Istus Mimi süles ja sussutasid kümme minutit, mina tegin samal ajal hommikupudru ja oli kõik. Siiski. Mimi ütles pärast, et tal jäi mulje, nagu Marta arvas, et tema tegi midagi valesti.
"Marta, palun vabandust, ma tegin värava lahti kogemata. See oli minu süü, palun vabandust."
Aga ta oli juba nii uhke selle üle, et ta trepist alla lendas, tahtis kõigile helistada ja sellest rääkida...
Igatahes oli see õnnelik õnnetus, ta oleks võinud misiganes luu murda. Aga ta on meil korralikus füüsilises vormis - kõik see igapäevane rattasõit, rulluisutamine ja ujumine olid teda selleks kukkumise-kukerpalliks ette valmistanud. Ja pealegi on tal head kaitseinglid ;).

Marta ja Anna lähevad luku taha

Armsad sõbrad, kes meid praeguseks on leidnud, palun saatke mulle palve epp.petrone@gmail.com ja ma saadan teile vastu kutse...
Hetk hiljem. Oh mind küll ;). Need, kes seda loete, olete juba kutse saanud.
Siin me nüüd oleme! Kurja silma alt igaks juhuks ära.

Päev rannas

Armsad sõbrad ja sugulased, fotoalbumeid pole mahti saata ja kirjutada pikalt pole ka mahti, sest elu veereb siin kiirelt. Täna on minu ja Anna sünnipäevaks aiapidu... Aga praegu panen kiirelt üles pildid meie väljasõidust East Hamptonisse. Justini vanemad elavad Long islandi saare kesk- ja põhjaosas, sõitsime aga saare idatippu (õigemini kagu-. Seal elavad ja suvitavad tõelised rikkad ja ilusad ja seal on ookean...

Kolm kübaramoori: sekundi murdosa, kui Annal müts peas. Kübarad kuuluvad siinse suvise elustiili juurde.


--

"Milleks mulle see!" Annal püsib peas ainult üks asi - beduiinide moodi selja pealt risti seotud rätik.


--
Hamptoni kohvikutes võib alati näha inimeste kontrollivaid kõrvalpilke teiste suunas. Siin elab (suvitab) ju suur osa New Yorgi koorekihist, lisaks ka Hollywoodi rahvast teiselt poolt kallast.
Nägin ise, kuidas ringi kõndinud Justin kõrvallaudadest ära tshekiti. Aga ei, polnud tema Keanu Reeves ega näinud ka meie ühtegi prominenti ;). Täiesti kuulsustevabas kohas sõime lõunat.
Pildil Marta ja Justin joonistamas ja lõunat ootamas.


----

Uhhh... selline on lauaalune, kui meie lahkume... Tavaliselt nii hull ei ole. Aga seekord sõi Anna maisisaia (cornbreadi), mis pudiseb hirmsalt.


---

Mimi, papa ja Marta laineid uurimas. Lained olid suured, kaugel ookeanil oli torm.


---

Rannaromantika...



--

Liivast otsisime ilusaid kive - pärast paned need purgi sisse ja teed kõristi..


---
Marta on siin augus peidus. Pärast kaevasime augu veel suuremaks.



---

Ma üritasin vahepeal hispaania keelt õppida.


--

Papa John üritas ehitada hiiglasuurt jalajälge, aga Anna lõhkus selle muidugi ära enne valmissaamist...


---
Tutvusime Prantsuse-Ameerika perega, nende vanem laps oli Marta vanune ja noorem Anna vanune, ja vahepeal oli üks laps veel:



--
Anna sõi liiva. Ja minul õnnestus lainetega niimoodi kaasa veetud ja pekstud saada, et oli ka kogu põu, püksid ja nägu liivased, juustest rääkimata, ja patsikummi võttis meri endale. (sellest hetkest pilti pole ;). Õnneks on rannas sooja veega dušikabiinid. East Hamptoni Main Beach on 10 USA (või maailma?) ilusaima ranna hulka valitud, vähemasti nii räägitakse.

Ka Mimi blogib

See ON nakkav! Nüüd on ka Marta vanaemal oma blogi - http://marta-annasmimi.blogspot.com/

Mina sõidan rattaga!

Kõigepealt tervitusi Tartusse Leenule ja Setumaale Riinule, kes oma ratastega Martale Eestis rattahimu peale ajasid. Juulikuu alguses ostiski onu ja ristiisa Ian Martale kingituseks ratta.
Meil on siin maja taga puust põrandaga suur terass, kus Marta saab sõita: tiirutab ümber laua oma pisikest ringi, aga tundub, et see teda pööritama ei aja. Abirattad on ikka all, aga iga päevaga läheb tal käsi tugevamaks ja tasakaal paremaks. Nii need päevad tal siin praegu mööduvadki: rattasõit, rulluisutamine sealsamas puupõrandal ja ujumine sealsamas maja taga basseinis.
Vahel õhtuti, kui liiga lämmatavalt palav pole, käime ka jahisadama lähistel väikese tee peal jalutamas ja rattaga sõitmas, seal on ka see pilt tehtud. Siiski, natuke hirmus on, sest kunagi ei tea, millal käänaku tagant auto võib tulla, ja Ameerikas teadupärast pole alkoholi nulltolerantsi, võib ikka nii kaks-kolm (loe: neli) õlut või veiniklaasikest ära juua enne rooli istumist, vähemasti enamik inimesi tõlgendab seadusi nii...
Natuke kindlamalt tunnen ma end kohaliku keskkooli parkimisplatsil. See on suur sile plats - päris suur, sest enamik siinseid keskkoolilapsi käib ju koolis autoga. Ja päris tühi, sest praegu on koolivaheaeg.

Maitseküsimused

Kui Justini ema ehk Mimi koju tuleb ja pahas tujus on, siis on kogu maja lärmi täis ja õhk säriseb nii, et tundub, et kohe plahvatab. Küll on lapsed toad segi ajanud, küll on kraanikausis pesemata tass, küll on poeg ja pojanaine arvutizombid...
Ja küll on pojatütardele vahepeal imelikud riided selga pandud!
"Kas on mingi põhjus, miks sa Annale sellise kleidi selga panid?" küsis Mimi mult ühel päeval jaanuarikuus küsimuse, mis mulle elu lõpuni meelde jääb. Sest ma ei osanud sellele mitte midagi vastata, maigutasin suud, ja siiamaani ei tule vastust pähe. Eeee... kas on mingi põhjus, mis ma lapsele selle kleidi selga panin? See oli Eestist kaltsupoest ostetud käisteta kleit, mille all oli särk.
Kui olin juba natuke aega suud maigutanud, lisas Mimi: "See on ju suvekleit, aga praegu on jaanuar!"
"Aa. Aga ma kasutan selle all käistega särki ka, näed."
"Kas Eestis kasutatakse siis suvekleite nii?"
"Jah... Vist küll..."
Ja pärast peitsin kleidi kotti ära. Polegi seda vist rohkem Annale selga pannud, nüüd on see väikseks jäänud.

Justini emal on tüdrukute riietamisel oma stiil. Ma arvan, et tal on väga hea siinse keskklassi maitse. Pisikesed tüdrukud kannavad siin igapäevaselt khakivärvi pükse ja valgeid särke, samasuguseid nagu nende stiilsed emmed ja vanaemad. Minule on aga meie Mimi valge-kultus natuke vastuvõetamatu, sest näiteks peaaegu aastase Anna seljas püsib lumivalge särk puhas umbes pool tundi. Selle peale on aga Mimil vastuväide: "Aga selleks jumal leiutaski kloori!" Seda kildu kasutab ta iga päev. Ta armastab lumivalgeid linu, rätte, riideid ja nii, kui millelegi plekk tuleb, ütleb ta: selleks jumal leiutaski kloori.
Mina olen laste riietamisel praktik ja nostalgik. Näiteks on osa Marta vanu riideid, mis minus härdust tekitavad ja tahan neid nüüd Annale panna. Enamasti on need punased, sinised või oranzhid. Mimi tahab aga panna lumivalget ja roosat. Eks ma katsun ikka hea minia olla ;). Eile hommikul ütlesin: "Pane sina täna Annale riided." Ta oli väga elevil ja valis lapse kapi kallal tükk aega ;), vahepeal küsides: "Miks ta seda pole üldse kandnud?!" Välja tuli heleroosa laps.

Kui minu ja Mimi vahel on tuha all hõõguv "mis-tüdrukutele-täna-selga-panna" probleemistik, siis Mimi ja Marta vahel käib iga päev lärmakas sõnasõda.
Mina näiteks, kodus Eestis elades, lasin Martal ise omale riideid valida. Suur tüdruk juba, las kombineerib oma maitsega kokku, mis tahab.
Mimi meelest aga on maitseõpetus osa igapäevasest haridusest.
"Ma ei taha neid pükse, ma tahan seelikut! üürgab Marta.
"Aga need on väga ilusad ja stiilsed püksid!" õpetab Mimi. Vahel võidab tema (tuletades näiteks meelde, et pükstega saab paremini rulluisutada), vahel võidab Marta ja saab õiguse kapist seelikut valida.
"Aga see seelik ja särk ei sobi ju kokku," ütleb Mimi.
"Kuidas ei sobi, sobib küll," vaidleb Marta vastu. "Vaata, siin on kollane ja siin on kollane, siin on punane ja siin on punane..." Seda asja oli Mimi talle juba varem õpetanud.
"Aga need on mõlemad liiga kirjud! Üks peab olema kirju ja teine peaks olema kas ühevärviline või triibuline..."
"Eeeei!" jne.
Tegelikult, arvan, et teatud maitseõpetus on hea. Mimi ja ta õde Mary on väga hea maitsega riietumisel. Küsimus on, millal seda õpetust teha ja kuidas seda teha nii, et riided elu liiga suureks osaks tüdrukule ei saaks... Ma ei oskagi siin piiri tõmmata. Marta on nagunii loomult edev ja kas parem on seda edevust suunata-harida või ignoreerida... Vanaema teeb ühte, ema teist, ja las nii olla. Kes teab, võibolla tuleb Martast tulevikus rokkmuusik või moekunstnik, igatahes kulub siis teadmiseks ära, et kirjut seelikut ja särki tavaliselt ei sobi kokku panna ;).

Ühes oleme mina ja Mimi kindlalt ühte meelt, Marta võiks vähem riideid vahetada. Aga ei. Saab just hommikune sõda peetud, kui Marta on vaikselt üles oma tuppa hiilinud ja tuleb tagasi, astudes trepist alla nagu catwalk modell. Sellistel hetkedel ei taha ma tema tuba vaatamagi minna, tavaliselt on sahtlitest ja kappidest riidehunnikud välja kisutud ja tuleb suhteliselt piinarikas "korista-nüüd-ära" protseduur läbi teha.
"Ja miks sa selle kleidi panid, see on ju peokleit?" küsib Mimi.
"Aga Mimi, täna ongi ju mul pidu, kas sa ei teadnud!"
jne...

Kes on kellesse?

Üks on selge, meie esmasündinu on üks erakordselt aktiivne tütarlaps. Ta ei jää oma aktiivsusega silma mitte ainult Eestis, aga ka lärmakas Hispaanias või Ameerikas. Nädalavahetsel näiteks käisime siin New Yorgi lähistel yard sale´idel, need on sellised müügipäevad, kus inimesed müüvad oma mittevajalikke asju odavalt oma kodu eesaedades.
"Tere, tere, kuidas läheb!" hõikas Marta kaugelt, kui ühele majale lähenesime. Ja majaperenaisele lähemale jõudes, justkui vanale tuttavale: "Oo, kui kena küünelakk sul on!" ja "Oo, millised kleidid siin müügil on. Kas see on sinu pulmakleit? Kas sul on pulmad olnud?" (kõik muidugi inglise keeles). Selle aja peale oli asju müüv keskealine tädi juba naerust puksumas. "Kas ta teil alati nii palju küsib?"
Teise maja juures hakkas Marta kauplema, sest papa John oli teda autos õpetanud enne sel teemal. Ja kolmandas kohas uhkustas üle kõigi kohaletulnute kõva häälega (vaikset häält tal ei olegi veel), kuidas ta on neli ja pool ja oskab kirjutada (mis on muidigi bluff, see viimane info).
Hääletoon on tal tavaliselt stiilis "ja täna on teil, armsad inimesed, erakordne võimalus viibida minu seltskonnas!" Selline armastusväärne ja ülienesekindel esineja ;).
...Me oleme kõik täiesti kindlad, et ta on oma iseloomult vanaemasse, Justini emasse. Samamoodi lärmakas, oma hea tuju ajal ülevoolav ja ka oma paha tuju korral ülevoolav. Ka Mimi ise nõustub selle võrdlusega.

Viimasel ajal olema hakanud Justiniga rohkem arutama aga seda, et kes on Anna, kellesse on Anna. Sest üha enam kooruvad meie ees lahti ka tema iseloomu kihid. Justin on seda arutanud siin. Minule tundub, et mina ja Justin oleme sarnaste iseloomudega ja ka Anna on meie moodi. Kui meid kolme mingi ühe nimetaja alla kokku võtta, siis "vaiksed hullud, kel käivad periooditi peal aktiivsuse hood, aga kes vajavad periooditi ka aega omaette nohisemiseks". Milline on minu ja Justini lemmik õhtu? Näiteks samas ruumis nohinal oma raamatute lugemine. Me ei vaja avalikku tähelepanu ruumis, me oleme pigem need, kes nurgas vaatavad neid Marta moodi esinejaid... aga vahel võime keskele ka tulla ja säravate sooloprojektidega esineda - kui on õige seltskond.
Ja Anna tundub sama sorti kuju.
Aga samas, nagu ütleb Justini ema oma poja kohta, et just tema oli see laps, kes juba lapsest peale oma kätt ära sikutas ja vaikselt põgeneda üritas, ja ka minu kohta on suguvõsas sel teemal legende ("kuidas Epp võttis pähe ja otsustas minna"), samasugune hull mineja on ka Anna.
Nii tundubki mulle, et Anna on tegelikult küll vaiksem, aga samas sõltumatum. Marta oma suure lärmi ja aktiivsuse juures on tegelikult suur memmekas, kes tahab kõndida, käest kinni. Kui ta oli ühe-aastane, siis sain ta alati enda juurde niimoodi, et teesklesin äraminekut: lehvitasin ja kõndisin kaks sammu... seepeale asus Marta enamasti suure protestikisaga minu poole tulema. Proovin sama nippi nüüd ka Anna juures, aga tavaliselt see ei toimi. Anna naeratab mulle vaikselt ja jätkab vastassuunas kõndimist! Vaatan teda ja mõtlen, et tema on vist see järeltulija, kes on saanud minu vanavanaisa Aleksandri rändurivere, mis mehe Uraalide tagant Eestisse kord tõi(Justini esivanemaid on raske selles suhtes analüüsida, kõik nad ju kolisid kunagi üle ookeani...)

(pildil: Vancouveri rannal, Anna põgeneb mu eest ja suhtleb kohalike onkudega:)



Jah, küll on mõnus üritada neid kahte analüüsida. Hakkan üha enam aru saama sellest, mida mulle üks paljulapseline lapsevanem kunagi ütles: kui huvitav on näha seda, mismoodi loodus annab sinu ja su abikaasa geenidest aina uusi kombinatsioone, ja kuidas sa neis peegeldustes tunned ära ennast ja oma esivanemaid. Samamoodi vaatad ju uhkuse ja uudishimuga laste välimust. Marta on pärinud papa Johni kehaehituse: pikad sihvakad jäsemed, ja Mimi silmad - sellised taevakarva sinised. Anna silmad on aga minusse, need on meil mõlemal rohekassinised, pupilli ümber paistmas kollakas ring. Ühel päeval vaatasin meie silmi kõrvuti peeglis: täpselt samad! Ainult et Anna ühte silma läbib pruun diagonaalne triip, samasugune nagu minu õel Elol - oma lastele pole Elo seda triipu pärandanud.
Kui me saaks veel lapsi, siis oleks geenikombinatsioonide kõik võimalused taas avatud. Näiteks võiks kolmas laps olla päris roheliste silmadega, Justinisse ja papa Johni. Ja neljas hoopis pruunide silmadega, sest nii papa Johni isa kui Mimi vanaisa olid pruunisilmsed itaallased. Niimoodi need minevik ja tulevik kohtuvad ja tore on ;).

Tutvumas rahvusköökidega

Anna pole meil veel aastanegi, aga kas teate, milliseid rahvuskööke ta juba proovinud on:
hiina
mehhiko
korea
india
vietnami
jaapani
vene
ameerika
itaalia
eesti ;).

Sest iga rahvusköök on ju mõne pisikese sööma õppija koduköök. Kui jaapani lastel kõlbab nuudleid alla ludistada, miks ei peaks see eesti lapsele sobima?
Vaid kord olen end halva emmena tundnud. Korea restoranis asutasime end istuma ja Anna oli nii näljane, et niipea, kui toit toodi, haaras oma käega pisikese rohelise herne ja pistis selle suhu. Mina ei takistanud ka. Tundus selline pisike süütu hernes. Hetke pärast läksid aga lapsel silmad üllatusest punni ja ta hakkas õhku ahmima. Maitsesin siis ise teist hernest. See toit oli ju tuleneelajatele mõeldud!
Aga ega Anna hernest välja sülitanud. Pisar silmanurgas, neelas ta oma elu esimese vürtsise suutäie alla (ja edasi sõime seal ainult riisi ja veidi sojakastet). Ta lihtsalt pole seda tüüpi inimene, kelle suust toitu välja saab. Ta on meil väga suur gurmaan, seda võib öelda. Nii et kindlasti oli oma osa just Annal, et me oma Vancouveri ja San Francisco reisil niimoodi end rahvustoidurestoranidel ahvatleda lasime.
"Mämm-mämm" on üks sõna, mida ta kindlalt tunneb ja ka ise järgi öelda oskab.
Lõppu veel üks pilt: Anna ise jaapani nuudlikausi kallal.

Tagasi koos!

Hetked New Yorgi lennujaamast:

Martast ja Annast

pilt: Helsinki lennujaamas 11 päeva tagasi.

Meil on kaks tütart.
Ja juba kümme päeva pole me oma vanemat tütart näinud. Kummaline on märgata, kuidas me sellega harjume. Esimestel päevadel oli nagu tühi auk: kuidas siis nii, ainult Anna on meiega? Tundus, et isegi tema otsis Martat taga (eriti kui ma küsivalt sõna "Õde?" ütlesin, et vaadata, kas hakkab taga otsima. Hakkas.) Ja alalõpmata ütlesime Justiniga: "Kahju, et Marta seda ei näe!" ja "See võiks Martale meeldida!"
Aga tasapisi, kuidagi märkamatult on saabunud juba see faas, et me eriti ei igatsegi Marta järele. Loomulikult räägime iga õhtu telefonitsi. Ja ma tean, et tal on vanaema-vanaisa majas kõik korras. Ainult et eestikeelsed sõnad ei tule telefonis alati meelde... kui kiiresti ja intensiivselt see kõik on läinud. Alles kaks nädalat tagasi olime ju Eestis! Praegu on mul aga selline tunne, nagu Marta olekski Ameerika laps, kes kuulub vanaemale. Eks neil kahel olegi ju paljuski ühine vereringe. Jah, ma tean, et tal on palju ühist ka minuga; võibolla on see minguisugune enesekaitse ja toimetulekumehhanism, et ma praegu temast justnagu mitte-päris-minu-omast mõtlen... Ja tegelikult olen ju iga kord telefonis talle öelnud: "Neli/kolm/kaks päeva veel, siis ma tulen tagasi!"

Aga praegu on meiega Anna. Tema on meie maailmarännu-laps, kes, tundub, justkui oleks juba igasugustes kohtades ära käinud meie seljas. Kellega oleme maitsenud vist juba kümmet erinevat rahvuskööki ja kes eksperdi näoga hotellikoridorides ringi jalutada oskab. Anna on mulle viimastel päevadel kuidagi eriti armsaks muutunud! Enne olime koos vannis ja kõditasime ja naersime ja ma nautisin seda rohkem, kui kunagi varem. "See on sellepärast, et me näeme, kuidas tema isiksus areneb," ütles Justin, kui ma seda temaga jagasin. Huvitaval kombel oli Justini ema mulle just Marta kohta sedasama öelnud - kuidas tema isiksuse arengut on huvitav jälgida.
Nii et, ühesõnaga, kõik on korras. Marta ja Anna saavad praegu mõlemad jagamatut tähelepanu. Varsti saame jälle kõik kokku ja asume tähelepanu nende kahe vahel jagama ;).

Helisev muusika

Eile lebasklesime lastega teleka ees ja kasutasime seda üle pika aja otstarbekohaselt (vahepeal oli mitu nädalat ilma telekata) - vaatasime "Heliseva muusika" filmi.

Martaga on juba tõeliselt tore filmi koos jälgida.
"I am 16, going on 17..." laulu ajal seletasin talle, et need on noored armunud.
"Mina ka varsti olen noor armunud," teatas ta.
Mul läks millegipärast silm härdumusest märjaks! Üliromantilise laulu saatel kiitsin talle, et jah: "Sina ka kasvad ja oled varsti 16 ja sina leiad ka endale peigmehe..."
Ta vaatas, suu ammuli, pilk teleka külge imetud.

Pärast sai Marta täiesti adekvaatselt pihta paronessi, kapten von Trapi ja lapsehoidja Maria armukolmnurgale.
"Onju, emme, üks mees saab ainult ühe naisega pulmad teha!"
"Jah! Ta peab valima." Ma ei hakanud asja segaseks tegema muslemimaailma või meie maailma abielulahutuste teemaga.

Siis tulid kolonnid marssivaid pruunsärkides Hitlerjugendeid.
"Kes need on?"
"Sõdurid."
"Mis nad teevad? Mis sõdurid teevad?"
"Ee... Nad sõdivad."
"Kuidas nad sõdivad?"
Nojah! Mis sa vastad?
"Nad ausalt öeldes tapavad teisi inimesi, aga see ei ole hea," ütlesin ma.
"Aga siis tuleb ju veri välja ja teised inimesed saavad haiget!"
"Jah, see ei ole hea!"
Noogutasime koos.

Edasi sai ta pihta, et kaptenit tahetakse kinni võtta.
"Aga miks?"
"Nad tahavad, et temast ka sõdur saaks."
"Kas nad tahavad, et tal veri välja tuleks?"
"Nojah, võibolla... Aga tema tahab ära põgeneda!"

Hoidsime hinge kinni ja vaatasime, kuidas kapteni perekond kloostris peidus oli...
"Ta ei saanudki sõduriks!" juubeldas Marta lõpukaadrite ajal, kui von Trappi perekond lauldes üle Alpide neutraalse Shveitsi poole sammus.
Nii et "sõduri" sõna õppis ta eile ja sai sellele kohe tugeva negatiivse värvingu.

Ja õhtul joonistas ta ühe kriipsujuku. "See on minu peigmees, kui mina olen armunud!"

SYNOPSIS. MARTA LEARNS LIFE (BOYFRIENDS, LOVE TRIANGLES AND SOLDIERS) FROM THE "SOUND OF MUSIC".

Viirus on ikka siin?

Väga kummaline lugu. Me oleks justkui sattunud "Salatoimikute" filmi.
Las ma tuletan meelde...
See viirus jõudis meie juurde mai keskel Marta kaudu (ilmselt ta hoidja Maša kaudu): kõhulahtisus ja oksendamine.
Minul näiteks oli nii, et kõigepealt oli üks, siis kaks päeva hiljem teine häda. Martal endal olid mõlemad ühekorraga. Justinil hoopis räige kõhuvalu ja seljavalu.
Siis jõudsime umbes nädala terved olla ja sellegipoolest nakatada kõiki, kes meiega kohtusid (mis sest, et me juba pealtnäha terved olime). Ühel seltskonnal, tõsi küll, õnnestus pääseda tervena. Aga neid, keda nakatasime, oli ikka umbes nii nelja käe sõrmedel üles lugeda.
Siis jäi Marta uuesti tõppe... oksendas paar päeva, seekord hullemini ja kõrges palavikus, siis oli kõhulahtisuses paar päeva... siis tegi sedasama Anna, vaeseke. Palavikuga oksehaigus beebil ei ole tore elamus! (Muuhulgas on nüüd kaks patja vaja maha kanda, sest haisevad hullult, ka pärast pesu.) Mõlemal on siiani kõhuhäda. Vahepeal jäid ka meie sõbrad teise lainena uuesti samasse tõppe. Justin sai jälle räige kõhu ja seljavalu ja vaevles eile palavikus...
Mina siin istun praegu ja tunnen, et kas tõesti jõuab teine laine nüüd ka minule pärale.

Vaat selline viiruste viiruste viirus!
Ja nädala pärast peaksime istuma lennukis.
Rääkisin enne telefonis perearstiga ja ta soovitas kõiki neid tavalisi asju (Enterol ja Espumisan jne), mis aga pole eriti aidanud.
Mis siis aitab?
Mulle meenub see, kuidas ma Indiast tagasi tulles haigestusin. Isegi arvan teadvat, kust ma selle haiguse sain - sõin katkise koorega banaani oma viimasel India päeval. Kõhuhäda oli pikk ja piinav ja intensiivne, kestis kaks ja pool nädalat (ja miinus 7 kilo), jagu sain sellest tookord alles antibiootikumide kuuriga!

SYNOPSIS. WE HAVE A BAD STOMACH BUG THAT KEEPS COMING BACK...

Marta elu

Teate, ma ei tahagi enam mitte kusagile kolida.
Ma mäletan, kui Justini ema ütles, et ma olen mustlase hingega, kes aina tahab teise kohta liikuda. Aga ei, siin Tähtveres olen ma oma koha leidnud, kuigi tean, et ilmselt me jääme siia üürimajja elama veel kaheks aastaks ja siis läheme... kusagile...

Ma olen rahul selle eluga, mida ma oma lastele siin pakkuda saan. Tagaaed on parasjagu metsik, siin elavad vihmaussid ja sipelgad ja liblikad ja linnud, siin saab natuke rohida ja natuke kasta, natuke vaarikaid ja natuke sõstraid, natuke ploome ja natuke (ee.. palju) õunu. Siin saab selja vastu puutüve toetada ja lugeda. Kui tekib tahtmine, siis saab ümber nurga sõpradele külla kõndida (Marta sinna veel ise ei lähe, aga kaugel seegi aeg enam on; ta 6-aastane sõber Leenu käib meil küll üksi külas) jne...

Tagaaias on meil ka siil, kellele piima paneme. Õigemini kaks siili. Üks on väike, noor ja hulljulge, kes meid ei karda. Teine on ilmselt esimese ema, ta luurab kaugemal ja tuleb ainult siis, kui me tuppa läheme, teda saab pildistada ainult aknast. Justin on neid hoolega pildistanud - ta polnud oma Ameerika elus siile näinud! Mäletan, kuidas ta eelmisel suvel karjumiseni ehmatas, kui läks komposti aia nurka viskama ja seal järsku kompostihunniku pind liigutama hakkas... ja mingiks täiesti imelikuks ennenägematuks loomaks osutus.

"Siilidele tuleb igal õhtul piima panna," jagasin ma Martale. "Mõtle, kui paha tal on, kui ta harjub ära ja siis tuleb ühel õhtul, aga piima ei olegi!"
"Aga emme, me läheme ju Ameerikasse, kes siis siilile piima paneb? Ja Miisule?!"
...Mul on nii hea meel vaadata, kuidas ta areneb ja aina nutikamaks muutub...
"Tead, meile tulevad siia elama üks poiss ja üks tüdruk, sa ei ole teda veel näinud, tema hakkab meie loomadele piima andma."
"Aa."

Ameerikasse minek on meil jah aina lähemal. Kohe pärast jaanipäeva. Ei tahakski kusagile minna. Aga ma tean, et läheme, ja see tiksub juba vaikselt sees...

Kui kauaks Mara Ameerikasse jääb, see on lahtine. Meie igatahes tuleme tagasi juuli lõpus. On võimalik, et Marta jääb kauemaks, suve lõpuni papa ja mimmi hoolde. Mõnel päeval pean seda väga heaks lahenduseks, ma isegi ju veetsin lapsepõlves palju aega vanavanemate pool... siis aga hakkan põdema. Meie praegune elu on nii ideaalilähedane. Telekat ei vaata, loeme aina raamatuid ja mängime tagaaias. Ameerikas mängib telekas päevad läbi ja kasutatakse majas igasuguseid kemikaale.

Aga Marta ise ütleb, et tema küll tahaks papa ja mimmi juurde suve lõpuni jääda...
Eks me ilmselt otsusta siis, kui juba seal oleme.
Seniks aga: nautigem mõnusat Tartut.

SYNOPSIS. WE ARE VERY HAPPY WITH THE LIFE QUALITY HERE, INCLUDING HEDGEHOGS IN THE BACK YARD.

Kõnnib!

Päris tõsiselt hakkas Anna kõndima sel pühapäeval, just parasjagu selleks ajaks, kui skaipisime mimmi ja papaga, nii et lapsuke sai mõnusalt kaamera ees patseerida.
Niisiis - 10 ja pool kuud, kõndima hakkamise aeg.
Täna, teisipäeval, kõndis ta suures toas ringiratast ja kilkas rõõmust. Ta teeb väga kõrget, peaaegu linnulikku häält. Vahel kisan ma kõrgel häälel kaasa, naljaviluks - ja Anna peab seda väga naljakaks, siis saame kahehäälselt kisada.
Sõnu on tal ka. "Ede!" on juba ammu, see tähendab igasuguseid elusolendeid, aga eriti Martat. "Emm-emm-emm" olen mina. Siis on tal juba nädalaid sõna "Äädn". Justinil on teooria, et see tähendab "Anna". Võibolla tõesti? Aga võibolla on see hoopis meiepoolse kinnituse tagajärjel tekkinud sõna, mille ta ise välja mõtles. Tundub, et mitte ainult Anna ei õpi meie keelt, vaid ka õpetab meile enda keelt, protsess on vastastikkune. Lisaks sellele, et meie igapäevasesse sõnavarasse kuulub "Äädn", harrastame läbi suu puhuda ja huuli võbistada (ma parem ei ürita seda häälikutene kirja panna).

Marta igatahes ootab väga... "Nüüd Anna kõnnib ja homme hakkab ta rääkima!" Ikka veel kipub ta arvama, et kõik, mis tuleb tulevikus, on homme. Või loodab ta tõesti, et homme?

SYNOPSIS. ANNA IS WALKING AND SAYING HER FIRST WORDS.

Kas kõnnib või ei kõnni? jm.

Papa Johnile kuulub tsitaat: "Laps kas oskab kõndida või ei oska kõndida!"
See tsitaat tuleb mulle viimasel ajal iga päev meelde. Sest juba umbes kaks nädalat on Anna sellises seisus, kus ta on just nimelt vahepeal: Ta ei ole veel "oskab kõndida" rühmas ega ole ta ka enam "ei oska kõndida".
Ajab end püsti, astub sammukese, teise... Siis tunneb, et tasakaal hakkab kaduma ja hakkab plaksutama! See kuidagi hoiab tal tasakaalu. Või hakkab hoopis hoogsalt üles-alla kükitama ja kummalisel kombel ka see hoiab teda kukkumast. Niimoodi ta võimleb, kuni kas kukub potsti pepuli või saab tasakaalu nii hästi kätte, et astub veel mõned sammud. Rekord järjest on ehk nii kuus sammu.

Hiljuti otsustasime ära, et teeme sügisel lastehoiurühma meie kodus edasi ja teeme selle ametlikuks. Ka Anna hakkab siis peagi seal rühmas käima. See on juba praegu näha, kuidas teda teiste laste seltskonda tõmbab!
Tal on kolm omavanust sõpra. Üks on tast nädala võrra vanem nõbu Ilona (kuigi praegu on küll tunne, justkui Anna oleks vanem, ta on nii palju Illist suurem ja paksem ;) Lisaks on meie sõprade lapsed Tuule ja Pärtel, mõlemad on Annast umbes kaks kuud vanemad.
Huvitav on jälgida, kuidas sellised umbes aasta vanused omavahel suhtlevad. Täna näiteks roomasid Tuule ja Anna koos mööda meie maja esikut ja leidsid sealt tühja poti ja piimamannergu. Ahhaa, aga need teevad ju häält! Ja tüdrukud hakkasid koos ennastunustavalt neid kolkima, silmad säramas peas. Nagu väiksed bändimehed.
Ja Ilonal külas käies hakkas Anna talle mänguasja andma. Ilona ehmatas, andis kiirelt tagasi, Anna sama kiirelt tagasi. Seeasemel et ühe mänguasja pärast kaklema minna - mis oleks ju tavaline stsenaarium -, hakkasid nad hoopis "kuuma kartulit" mängima.
Pärtliga läks aga ühel päeval veidi kehvemini... Anna vahtis hoolega Pärtli suu poole ja kui poiss suu avas, pistis Anna oma näpu suhu. Krõmps! lõi poiss hambad kokku. Oi seda nuttu! Ma tean ise omal nahal, kui valus on sellise lapse hammustus oma pisikeste värskete piimahammastega!

Anna mängumaa on üha enam õues. Justin küll natuke pabistab, aga minul on sees õige tunne: võib küll lapsel lasta mööda muru roomata ja vahel mõni libleke ära süüa, ja võib küll lasta tal liivakastis mängida, isegi kui natuke liiva suhu jõuab.
Sain sellele sisetundele ka kinnitust, mitmel pool on sellest just viimasel ajal kirjutanud, et laste allergiate vastu aitab see, kui nad maast madalast loodusliku keskkonnaga kokku puutuvad. Keha saab tasapisi enda barjäärid üles ehitada ega ehmata hiljem (sest allergia on ju eelkõige keha ehmatus, kaitsereaktsioon asjade suhtes, mille suhtes tal end kaitsta poleks tegelikult vaja).

Kui mina midagi kardan, siis pigem liigset sünteetilist keemiat. Ja mõtlen hirmuga, et kolme nädala pärast läheme Ameerikasse külla, kus ma jälle Justini emaga sel teemal vastuollu ilmselt lähen...
Aga tegelikult on kõik hästi. Päike paistab ja Anna kõnnib... ei kõnni... igatahes areneb!

Mis maiku sinu okse oli?

Meie mikromaailma siin on vapustanud ja väristanud rota viirus. See sai alguse Martalt, läks edasi minule ja enamikule minu sõpradest ja Marta sõpradest. Oksendamine ja kõhuvalu ja kõhulahtisus ja takkatippu nohu ja köha ka! Viimases faasis vaevlemegi praegu. Meie sõber Ilona käis täna kusagil Tartu linnavalitsuses, nii et ärge imestage, kui varsti kuulete, mismoodi kogu linnavalitsus on rota-viiruses. Tundub, et see haigus vajab pikemat karantiini kui muidu viirused ja kätepesule ta ka hästi ei allu. Siin näiteks kirjutatakse sellest.
Annal on õnnestunud läbi saada nii, et oksefaas jäi vahele. Aga suured tüdrukud on meil nüüd kõik oksetõve asjus profid.
"Noh, mis okse sul oli?" küsis Marta Eliiselt.
"Einoh, tavaline okse."
"Aga mille okse sul oli? Minul oli pitsa okse!"
"Aa. Mul oli võileiva okse."
"Aga mis maiku okse sul oli?"
"Tavalist okse maiku."
"Aga minul oli kibe okse!"

Pärast kuulsin, kuidas Marta uuris ka Leenult, et mis okse temal oli.
"Ah, igasugust värki, kollane okse oli põhiliselt! Aga mis värvi sinul oli?"
jne...

Barcelona

Panen siia meie virtuaal- ja muidu sõpradele üles meie fotoalbumi Barcelonast, siinseal on ka pildiallkirju. Pikemalt vist ei jõuagi sel teemal postitada, aga ühinen Justini tähelepanekutega, temalt on postitused Marta Barcelonas ja Anna Barcelonas.

Muinasjuttude psühhoanalüüsist

..kirjutasin selle loo Ekspressi beebilisale kuu tagasi, aga see pole netti jõudnud, nii et pistan siia ka üles.

MIKS ON PUNAMÜTSIKE JA HUNT KOOS VOODIS?
Epp Petrone

Kellel on kodus laps, see teab, kuidas ühel ilusal päeval, kaugel kaugel maal, siis kui loomad veel rääkisid, elas kord... Ühesõnaga, muinasjutud.
Nüüd on mu nelja-aastane tütar hakanud ise ka neid ümber jutustama.
"Elas kord Tuhkatriinu. Ta ema suri ära..."
See on omamoodi kummaline, millise magusa rahuloluga mu laps seda hääldab - „ta ema suri ära”. Miks see talle nii väga meeldib? Ja miks pakub talle niisugust rahuldust see, kuidas kolme põrsakest kimbutanud hunt keeva vee potti kukub ja ära keedetakse?
„Kolme põrsakest” on meil kodus tegelikult mitu versiooni. Ühes raamatus on kõigile muinasjuttudele lisatud pehme maandumine – näiteks hunt lööb pärast kolmanda põrsa kivimaja katuselt maha kukkumist end nii valusasti ära, et otsustab taimetoitlaseks hakata ja sealiha mitte kunagi enam süüa... Aga isegi mina tundsin lugedes ära, et „see pole see”. Midagi on valesti. Ja kui mu laps nõudis teise raamatu pildi järgi „Miks hunt on poti sees, miks?”, siis tunnistasin üles: „Hunt kukkus potti ja suri ära. Ja põrsad sõid hundi ära.”
„Ahah,” ütles mu tütar tunnustavalt.
Seda, kuidas hundi ja põrsaste võitlus ning üksteise ärasöömine on psühhoanalüüsi järgi oraalse arengujärgu tunnus, seda sain ma teada hiljuti, kui mu muinasjutu-taha-vaatamise huvi leidis rahulduse raamatus „Muinasjuttude võlujõud”, mis eelmisel aastal Eestis kirjastuse Atlex poolt on välja antud. Originaalteos pärineb 1970-ndatest, autoriks on Freudi usin õpilane ja tema teooriate muinasjuttudele rakendaja, Austria psühhoanalüütik Bruno Bettelheim. Oraalse faasi muinasjutt on muide ka Hansuke ja Greteke, kes ohjeldamatult piparkoogimajakest õgivad ja keda nõid tahab ära süüa ja kes lõpuks ise nõia ära küpsetavad ja söövad... Samas on „Kolme karu” kuldkihar juba oraalsest faasist väljas, ta suudab enda ihasid ohjeldada ega söö kõiki karude kausse tühjaks. Tema osa on identiteediotsing, ta soovib proovida järele ema ja isa rolli perekonnas – mis tunne on?
Seda raamatut lugeda on kummaline. Tahaks justkui vastu vaielda - no mis jutt, et Tuhkatriinu kinga kaotamine on kuidagi peenisekadedusega seotud! - , aga nii, nagu psühhoanalüüs räägib eelteadvusest ja alateadvusest, nii on ka väga raske neile freudilikele väidetele teadlikult vastu vaielda. Igatahes nägin ma ise öösel pärast muinasjuttude lahkamist unes hunti, kes oli mu voodis! Ja Bruno Bettelheima raamatut tsiteerides: “Lapsed teavad midagi, mida nad ei saa öelda: neile meeldib Punamütsike hundiga voodis.”
Mis puutub jõhkrusesse, siis “muinasjutt väljendab sõnades ja tegudes asju, mis toimuvad lapse peas”. Muinasjutt lubab välja öelda kõige suuremad hirmud (ilmselt siia alla kuulub ka mu tütre mõnuga jutustatud “ta ema suri ära”, samamoodi kuulas ta suure huviga, kuidas Hansu ja Grete ema otsustasid lapsed metsa viia ja sinna maha jätta). Muinasjutt tegeleb lastele arusaadavas, sümboolses vormis nende probleemidega, mis lapsi vaevavad. Üks neist probleemidest on see, et meist igaühe sees on jõhkrus ja must pool – lapsed saavad selle välja elada tegelaste käekäiku jälgide. Peavalu põhjutab muidugi õdede-vendade vaheline rivaliteet, millest räägib näiteks “Tuhkatriinu” või “Kolm karu”, lisaks kõik need jutud, kus on kolm poega, aga päranduse saab vaid kõige nutikam. Loomulikult on suur laste vaevaja Oidipuse kompleks ehk armukadedus samast soost vanema suhtes. “Punamütsikeses” on isa kuju kandmas kaks tegelast: kuri hunt, kellele ahvatlustele tüdruk tahab järgi anda ning kellega voodisse minna, ja jahimees, kes tütre kaitseb ja päästab. “Lumivalgekeses” on peidus (võõras)ema-isa-lapse oidipiaalne kolmnurk ja “Tulipunase lillekese” kaunitar oli oma isasse liialt kiindunud. Bettelheim toob välja ka teisi, sajandite jooksul töötlustes kaduma läinud kolmnurki, nii et lausa kahju hakkab – nii mõnigi muinasjutt on ajaga oma põnevaimad nurgad kaotanud.
Kõigi muinasjuttude olulisim õpitund on aga see, mismoodi toimub areng, ümbersünd, uuele tasandile jõudmine. Olgu see siis sümboolselt unes nagu Okasroosike või surnult nagu Lumivalgeke või falloslikult taevasse tõustes nagu Oavarre-Jack või hundi kõhust läbi käies nagu Punamütsike…
…Huvitav lugemine igatahes! Pidin selle korduvalt katkestama ja kõrvaltuppa jooksma, et abikaasale naerust turtsudes tsiteerida, näiteks seda: “Hunti vanaema juurde juhtides ütles Punamütsike: “Jäta mind rahule, mine vanaema juurde, kes on küps naine. Tema peaks olema võimeline hakkama saama sellega, mida sina esindad. Mina ei ole.””
Vaatasin ennast ja oma last pärast raamatut veidi teise pilguga. Jah, meile meeldib “Punamütsike”. Võibolla on Freudil õigus? Miks need jutud niimoodi aastasadu kollektiivses mälus vastu on pidanud?




Sidebar
Bruno Bettelheim “Muinasjuttude võlujõud. Muinasjuttude tähtsus ja tähendus”, tõlkinud Mall Tamm, kirjastus Atlex, 2007.
Mis sellest raamatust järeldada võiks? Minu järeldused olid järgmised:
- Muinasjutte pole vaja lastele pehmeks kohandada, karmidel lugudel on oma funktsioon.
- Lastega pole vaja arutada seda, mis on muinasjuttude taga. See on täiskasvanute maailma saladus, las nad kunagi suurena loevad Bruno Bettelheima ja avavad uusi dimensioone.
- On andekaid kunstmuinasjutuvestjaid, näiteks Hans Christian Andersen (kuigi osa tema jutte ei vasta muinasjutu-standardile: “Vankumatu tinasõdur” on kurva lõpuga, aga “Lumekuninganna” on päris muinasjutt). Ent rahva looming on põnevam kui üksikisiku looming. Palju vihjeid ja viiteid raamatus tekitas minus huvi lugeda rohkem ja autentseid muinasjutte, tõelist sajandite tagust rahvaloomingut. Paraku on paljud meist jäänud pidama kolmele allikale, kust vanu muinasjutte saada: Disney kontserni poolt loodu (kõige lihtsustatum ja vahel ka muinasjutu sõnumit peitev; näiteks olevat pöialpoiste eeloidipiaalne loomus kaduma läinud pärast seda, kui Walt Disney nad kõik erinevateks karakteriteks joonistas), Charles Perrault (kes kogus muinasjutte rahvasuust, aga ilustas ja muutis neid oma kuningakojas viibiva sihtrühma jaoks vähem vulgaarseks, mõne jutu nagu “Sinihabe” mõtles ka ise välja) ja vennad Grimmid (kelle poolt kirja pandu on samuti rahvasuust ja olevat kõige autentsem). Aga lisaks neile allikatele on veel palju erinevaid versioone. Tuhkatriinulik kinga-lugu on kirja pandu näiteks 9. sajandi Hiinas.

Barcelonast tagasi!

Vabandan kuuajase pausi pärast... Kohevarsti kirjutan, seniks aga soovitan inglise keelt valdajatel lugeda Justini ülevaadet "Marta Barcelonas".

Viimane keelenali

Ameerika vanaema ehk Mimmi helistab.
Marta hakkab just vanni minema ja on alasti.
Jookseb telefoni juurde ja hõikab: "Mimi, I`m a naked carrot!" Järjekordne uljas otsetõlge.
Justin hakkab ka naerma koos minuga. Jah, tema on juba ammu ära õppinud, et eesti keeles kutsutakse alasti inimesi millegipärast paljasteks porganditeks. See juhtus sel ammusel aal, kui me elasime Tallinnas ja meile tuli külla Elo koos Simonaga (kes oli siis umbes 6-aastane ehk?). Me läksime Eloga linna peale, aga Simona tahtis hirmsasti korterisse ja vanni jääda. Justin jäi teda koju valvama.
Kui me mõne aja pärast tagasi tulime, oli nõutu Justin porgandeid koorinud ja vannituppa viinud, aga Simona kiljus kurjalt: "Ma ei taha porgandit! Ma ütlen, et m i n a olen paljas porgand, kuidas sa aru ei saa!"
(Minul on vähemasti nii see lugu meeles, Elo ja Simona, võite täiendada-parandada.)

Synopsis in English: "naked carrot" (meaning naked person) is a rough translation from an Estonian metaphor that puzzled Justin once, many years ago; Marta is learning to translate.

Areneb

Annal tuli kaks päeva tagasi viies hammas (ja sain selgust, miks ta mitu öödpäeva viril oli olnud). Võibolla on ka kuues tulnud, seda pole õnnestunud kontrollida - ega see hammaste kontroll ju niisama lihtne ole. Kõige paremini oskan mina vaadata nii, et olen selili maas ja hoian last enda kohal, kuni ta naerma hakkab ja mulle oma igemed paljstab.

Üleeile õhtul oli ka üks teine arenguhüpe. Marta nimelt mängis vannis oma trikooga, pannes seda üle pea. Kui ta selle siis ära võttis, sai Anna jaole.
Ja Anna ei hakanudki trikood suhu toppima! Ta asus seda hoopis omale üle pea toppima. Asus imiteerima!
Ma olin liigutatud ja karjusin ruttu Justini appi vaatama ajaloolist hetke.

Marta õpib maailma tundma

Tavaliselt räägime Martaga elu üle pikalt õhtuti, koos vannis ligunedes. Meil on üsna suur vann (meie arust), mahume sinna kolmekesti. Anna tavaliselt plätserdab oma mänguasjadega omaette ümisedes ja Marta on lõõgastunud arutlevas olekus, nagu minagi. Pole segavaid faktoreid, saame rääkida.
"Emme," küsis Marta eile. "Kui sina saad vanaemaks, kes siis minu emme on?"
Ma ei saanud alguses aru, mida ta küsib, aga ta küsis seda veel korra. Siis tuli mulle meelde, et olin mõni aeg tagasi seletanud talle, et tulevikus saab tema suureks, tal sünnivad lapsed ja minust saab vanaema.
"Kui mina olen vanaema, siis oled sina emme," ütlesin talle nüüd.
"Aaa." Protsessis informatsiooni. Siis: "Aga kes siis laps on?"
"Neid lapsi ei olegi veel!"
"Aga kus nad on?"
"Noh, nad on nii väikesed ja nad on peidus sinu kõhus."
"Aa."

...Ootan huviga, et mis teemal ta edasi küsib mõnel järgmisel õhtul.

Ja see sai ehk natuke nihu, et ma traditsioonilist peremalli 100%liselt proageerin. (Kunagi äkki pikutab ta psühhoanalüütiku ees diivanil ja kurdab, et ema rääkis juba varases lapsepõlves, et ta peab lapsed saama tulevikus...)
Aga küll jõuame ka sinna, kus ma ütlen, et võibolla ta ei saagi lapsi ja see on ka tore, siis läheme näiteks hoopis matkama laia maailms, kaks mõnusat mutikest ja kui Anna ja issi tahavad, võivad ka tulla. Ja mina armastan teda, ükspuha kas ta saab lapsi või ei saa. Või midagi sellist.

Anna arengust ka

- Anna nuttis ja kurtis kolm ööd järjest. Neljandaks õhtuks leidsin, et tal on ju kaks uut hammast lõikunud. Nii, nagu kaks alumist tulid ühekorraga, tulid ka kaks ülemist koos. Nüüd on ta nelja hamba klubis.
Ja kuupäev oli 24. märts. Kaheksa kuud ja neli päeva oli ta siis vana.

- Värisevijalgu üritab ta püsti ka seista. Aga muidugi kukub. Roomamises on juba nii kiire, et vahel on lausa häda tema taga ajamisega (no näiteks teen midagi, laps jalus roomamas, arvestan, et ta jõuab köögiukseni 20 sekundi pärast, aga tema on seal hoopis 5 sekundiga ja juba küünitab kassi toidutaldriku poole...) Turvaväravaid tuleb nüüd kogu aeg ees hoida!

- Marta on viimasel ajal tähtede õppimisest väga huvitatud. Eile üritas ta neid Annale ka õpetada. "Vaata, väike õde, see on B-täht." Väike õde vahtis ja tahtis lektüüri muidugi suhu panna.

Võite ära arvata, mis lektüüri Marta valis tähtede õpetamiseks. See algab B-tähega.

Ah et miks Marta lasteaias ei käi enam?

(pilt: Marta joonistas ennast ja oma sõpru ;))

Jah, Marta sai möödunud sügisel endale koha Tartu Katoliku kooli juurde, nn katoliku lasteaeda. See on hiljuti (2007. aasta alguses) alustanud uus eralasteaed. Linnalasteaeda pole ta kohta saanud - ta on linnajärjekorras oma vanuserühmas 5. kohal (ja seda, kuidas ta vahepeal 3. kohalt tagasi kukkus 5. kohale, ei suuda mina küll kuidagi ära põhjendada...)
Mul ei ole muide mitte midagi otseselt suurte linnalasteaedade vastu. Eelmisel kevadel saime ju koha (tänu sellele, et saime vahetada Marta Tallinna-lasteaia-järjekorra üjhe Tallinnasse koliva perekonnaga) üsna suurde Mesipuu lastesõime ja seal talle sobis lausa päris hästi.

Nüüd aga... Mis siis ikkagi juhtus?
Kirjutan segamini, ilma tähtsuse järjekorrata.

- Martal oli raske mõista, miks peaks tema kodust ära minema, kui väike õde ja mina koju jääme. Ta sai ju aru küll, et meie olime enamasti päevad otsa kodus.

- Seoses Justini tööga (aktiivsed töötunnid sageli öösel) on meie elu sageli olnud öö poole kaldu. Näiteks praegusel eulperioodil magab Marta umbes südaööst kella 10ni hommikul. Varem, lasteaiapäevil, hakkasin teda magama panema kella 9-10 paiku õhtul, uinus ta ikka südaöö paiku ja ärkama pidi umbes kell 8.30 hommikul - ja tema üles saamine oli raske!

- Võibolla oli põhjus selles, et Martat viis ja tõi eelkõige Justin, aga... mul ei olnud sellist tunnet, et mul oleks olnud korralikku kontakti lasteaiaga. Ka neil päevil, kui ma ise viisin ja tõin Martat ning üritasin kasvatajatelt küsida, et kuidas läheb, siis - lihtsalt "Hästi" või "Marta on üsna temperamentne" tegelikult ei rahuldanud mind. Meenutasin, kuidas Mesipuu lastesõimes sai korduvalt kasvatajatega lobisetud ja kuidas nad kirjeldasid Martat lasteaias.

- Lisaks tuli Justini paranoia. Kuna me ikka kippusime sisse magama, siis viis ta Martat vahel ebatraditsioonilisel kellaajal nagu kell 10.30, tund aega hiljem kui vaja(ja sai vahel selle pärast pahandada, nii et lõpuks keeldus teda viimast valel ajal ja Marta jäi hoopis koju neil sisse magatud päevadel). Aga kui ta siis läks kell 10.30, siis nägi ta kahel korral juhtumit, mis teda ärevaks tegi, ja mind ka. Ükskord olid lapsed ilma kasvatajata mänginud WC-s. Teinekord nägi ta, et lapsed olid ilma kasvatajata õue lastud ja läksid üle tee kõrvalmaja hoovi mängima (see on küll pisike tee, kus autosid peaaegu ei sõida), kasvataja oli alles toas viimaste lastega.
See pani mind mõtlema, kui raske või isegi võimatu on lapsi suuremas rühmas hoida... Ei saagi ju arvata, et kasvataja igale poole jõuab. Aga samas ei saa ka eeldada, et ma oma lapse päevade ja elutingimuste üle ei tahaks teatud kontrolli omada. Muidugi tahan, kuni ta veel nii õrnas noores eas on.

- Üks põhjus oli veel.
Selle probleemi nimi on Giacomo. Martast aasta vanem poiss itaallastest misjonäride perekonnast (neil on muide seitse last!). Kui Marta sügisel hakkas kurtma, et Giacomo kiusab ja lööb, siis ma ei pööranud sellele suurt tähelepanu. Kui Marta nurin ei lõppenud, küsisin kasvatajalt - "Jah, Giacomo on meie murelaps," ütles ta.
Siis kuulsin tuttavalt, kes kuuluvad katoliku kirikusse, et jah, see on SEE poiss, kes kisab üle kogu kiriku ja peksab pinke. Ja teiselt tuttavalt, kelle laps käis katoliku lasteaia kõrvalmajas lasteaias - jah, see on SEE poiss, kes kõik teiste lumememmed hoovis ära lõhub.
Ja kui Marta hakkas hommikul aina hüsteerilisemalt nutma "Ei taha minna, Giacomo kiusab!" ja kui ta ka öösel ärkas nutuga ja väitis, et Giacomo kiusab, ja kui ma siis hakkasin küsima, et kuidas ta täpselt kiusab... siis sain aru, et see on vist lausa koolivägivalla juhtum, mida ma oleks võinud juba ammu tõsisemalt võtta.
"Giacomo lükkab mind põrandale pikali ja istub mulle pähe ja siis puuksutab!"
ja
"Giacomo võtab oma ninast kollid ja tahab seda minu suhu panna. Mina jooksen eest ära, aga Giacomo on tugev!"
Ma ei tea, kus kasvataja siis sel hetkel on. Ju ta tuleb vahele. Mina ise ka ei saaks kasvatajana ilmselt sellise Giacomoga hakkama.

Nüüd on Marta kuu aega olnud kodune ja kogu see kuu oleme tasapisi korraldanud...
oleme teinud ümber oma maja alumise korruse, tegime meie endisest telekatoast ja söögitoast turvalised laste mängutoad ja siin hakkab olema viis korda nädalas neli tundi järjest laste mänguhoid. Leitud on mõnus kasvataja ja lapsed - kõik tüdrukud, kõik Marta sõbrad, vanuses 3-6. Kokku kuus tüdrukut. Kõik on valmis: mänguasjad ja õppetarbed on sorteeritud... Eile rääkis Marta telefonis vanaemaga ja ütles: "Mimi, I have the school in my house! Im so happy! My friends are coming here!"
Teateid sellest, kuidas siin minema hakkab, saab umbes nädala pärast.

Väike õde ja suur õde, vol 2

Jah, seisab jah! ;)
Yes, she is standing ;).

Väike õde ja suur õde

Särginäitus

Maša tõi ükspäev kaasa tuubiga tekstiilivärve, mida keegi talle oli kinkinud ja millega tal oma sõnutsi suurt midagi peale polnud hakata. Mina otsisin Marta kapist paar plekkidega vana särki välja ja siis nad kahekesi tegid kunsti, põrandal upakil, ajalehed all. Tulemus on ilus!
Kunstnik: Maša (õige nimega Martha)
Ideede autor (mida joonistada): Marta
Modell: Marta
Fotograaf: Maša

Lepatriinu motiiv on Martat alati ahvatlenud.


"12 tantsivat printsessi". Tõeline uunikum. Mitte ühelgi teisel Disneyfännil pole sellist!


Marta ja Martha, kaks sõpra. Väga armas särk, kindlasti ka kunagi aastaid hiljem vaadata ja meenutada:

Kakskeelsed mängud

Marta ja ta 13aastane lapsehoidja Maša (kes käib inglise keele eriklassis) räägivad vahel mängides inglise keeles.
"Hello, princess, how are you?"
"Oh, I`m fine!"
Siis läheb Marta korraks üle eesti keelele ja teisele toonile. "Kuule, tee see mulle lahti." Paus. Ja edasi taas peenutseval printsessihäälel: "Oh, how pretty..."
Kuulen seda pealt, teises toas oma asju tehes, ja mõtlen, et sellelaadiline kahe keele segamine on minu arust täiesti lubatud. Ka mina ise mängin vahel Martaga rollimänge inglise keeles. Kõige keerulisem juhtum on ehk see kollane part vannis, kes oskabki mängult ainult inglise keelt, ja punane part, kes oskab ainult eesti keelt - nende partide eest räägin mina. Aga siis on seal veel roheline part, kes oskab nii eesti kui ka inglise keelt ja peab tõlkima - teda kehastab Marta. Niimoodi õpib Marta ju uusi sõnu tõlkima! Kui ta ei tea, küsib poolihääli eesti keeles minult, ja hüppab siis mängu tagasi. Hiljuti näiteks õpetasin talle niimoodi selgeks, et "palavik" on inglise keeles "fever".
Vahel ajavad need kahe umbkeelse pardi jutud muidugi juhtme veidi kokku ka...
"Whats up?" küsib üks part.
"Mis-mis, ma ei oska ju inglise keelt, mis ta ütleb?"
"Ta küsib, et, et... mis uudist," teatab Marta ehk siis kolmas part (väga hea tõlge mu meelest!"
"What did he say?" pröökab samal ajal inglisekeelne part (ehk siis mina).
"Oh, nothing, just asking what did you say..." (oli vist nii, katsun mälu järgi taastada.)
Ja samamoodi nagu Mašaga, saab Marta ka minuga täpselt aru, et kui mängust välja hüpata, räägime omavahel ikka eesti keeles.
See ongi kakskeelsuse olulisim reegel: igal keelel olgu oma kontekst.

"Ede!" ja muud uudised

Anna-uudiseid ka.
Kaks päeva tagasi ehk siis 7 kuiselt ja 3 nädalaselt seisis ta esimest korda hetke ilma toeta püsti, enne kui märkas, ehmatas "Ups!" ja pepu peale kukkus.
Seda teeb ta iga päev muidugi korduvalt, et ajab end millegi najal püsti. Mänguasjadekorvi kasutab ta nagu kõndimisabi, lükkab seda ees ja astub paar sammu. Siis jälle kukub. Kukkumise alal on ta ka paremaks muutunud ja oskab rohkem pepule maanduda.

Sööb ikka rinnapiima (muidugi muud ka, viimasel ajal on palju kanasuppi saanud näiteks). Mul oli sel nädalal ühe päeva, õhtu ja öö kestel tõsine rinnapõletik (40,1 palavik!) ja oli risk, et pean hakkama võtma antibiootikume. Kartsin, kas tõesti oleks targem sel juhul juba praegu imetamisest loobuda, liiga vara tunduks see nii mitmeski mõttes. Õnneks sain põletikust üle ilma kangete rohtudeta.

Annale meeldib, kui talle kõrva sosistatakse ja naerdakse. Talle meeldib pikalt vannis liguneda. Talle ei meeldi mähkmeid vahetada - iga hinna eest poöörab ringi ja rabeleb vastu ja üritab minema roomata.

Ahjaa! Ja umbes kaks nädalat tagasi (ehk siis veidi üle 7. kuu) tuli ta sõnavarasse teine konkreetne sõna. Juba ammu oli seal "emme" - kui mind taga nuttis, siis tuli see sõna haledalt, aga kui olin ta juures, siis vahel ka just väga helgelt ja naeratuse saatel....
Aga nüüd vaatab ta Martat ja õhkab: "ede!" Sest jah, nii me Martat oleme kogu aeg viimasel ajal kutsunud: "Õde! Tule siia! Õde!".
Küll oli Marta uhke, kui sai selgeks, et Anna tõesti seda ütleb! "Ede!" Tõsi, ta ütles seda hiljem ka paarile teisele suurele lapsele - aga peamine ede on meil ikka Marta.
Marta enda teine sõna peale "emmet" oli "õue!" Ja kolmas oli "issi". Eks näis, mis Annal kolmandaks saab. Võite teha oma pakkumised ;).

Aga Marta anded?

Heake küll, natuke on veel kirjutamisaega ja pangem siis eelmisele postitusele tasakaaluks kirja ka meie esmasündinu andeid.
Katsun seda teha võimalikult neutraalselt.

Kui lähtuda waldorfpedagoogikast ja soodustada-õpetada seda, mille vastu lapsel endal on tärganud loomuomane huvi, siis on esikohal kolm annet:

1. Riiete valik ja värvide kombineerimine. "Emme, vaata, siin seelikus on sinist ka natuke, need sinised sukkpüksid sobivad, onju!" Ja ta suudab kokku panna nii kummalisi - aga samas tõesti sageli kokkuklappivad - kihilisi riietusi. Nagu teksapükste ja dzhempri peale pikk kirju alussärk.

2. Tantsimine ja laulmine. Mõtleb ise meloodiaid (ja ka sõnu) välja ja käsib mul järgi laulda. Ja oma tantsivat tütart jään küll vahel suu ammuli pealt vaatama. Tõesti huvitavaid ja samas ka füüsiliselt raskeid asju mõtleb välja, viskab näiteks ühte jalga sirgelt nii kõrgele, et... Järgmisel kooliaastal on aeg paras ta ikka kusagile tantsutrenni viia.

3. Inimestega, eriti (pool)võõraste inimestega suhtlemine ja nende ära võlumine. Eriti kui tal hea tuju on. Aga kui ta saab olla kodust väljas rahva seas, siis tal enamasti on hea tuju. "Tere! Küll sul on ilusad küüned!" teatas näiteks enne poes kassiirile.

--

Mõtlesin korraks, kas ka joonistamine kuulub siia annete ja soodumuste alla. Kuulub tegelikult küll, aga vist siiski natuke vähem.
Ka tähtede vastu on ta huvi tundma hakanud ja teab neid, aga kokku lugeda ei mõista. Igatahes tundub ta seda teemat paremini jagavat kui numbreid.

Siiski. Minu ennustus on: SHOWBISINIS. Olgu siis tantsimine, laulmine, näitlemine, moekunst või mingisugune edevam osa meediast.
Eks näeme.

--

Siin pildil on ta ise end riidesse pannud, vanaema ostetud printsessimängu-riideid saab ju ka igatemoodi kombineerida. Ja suvekingade kott on üks kalleim aare, mida ta vajab, et saaks neid kingu ikka ka keset talve toas jalga proovida, paitada ja kombineerida oma riietega.
Ja kui siis on valmis, kõlab: "Emmeee! Tee pilti!" Oh seda edevust.

Marta matemaatika

Tegin just ühe seesamiseemnemaiuse paki lahti. Seal on neli lehte.
"Kaks sulle ja kaks mulle."
Marta: "Eei! Kolm mulle ja kaks sulle!"
"Aga nii ju ei jagu. Vaata, siin on neli. Kuidas me seda võrdselt jagame omavahel?"
"Kolm mulle!"
"Ja mulle?"
"Kaks? Ei, kolm!"

No ta ikka ei jaga veel ära. Täitsa naljakas. Igasugustes muudes asjades tundub andekas olevat, aga matemaatikas mitte (emasse).
Eile vannis üritasin ka. "Vaata seda kätt, loe kokku, mitu näppu siin on?"
Marta põrnitseb kätt ja pobiseb midagi süvenenult omaette. "Neli!" teatab siis.
"Ei ole. Viis on."
"Aa."
"Viis, saad aru?" Viibutasin kätt tema ees. "Üks, kaks, kolm, neli, viis. Onju? Aga vaata, teine käsi on samasugune nagu esimene käsi. Loe, mitu sõrme siin on?"
Marta vihjet ei taibanud. Hakkas jälle omaette pobisema: "Üks, kaks..." Siis teatas: "Siin on kolm!" Nägi mu pettunud nägu ja parandas. "Ei, neli!"
"Ei, Marta. Viis sõrme on ju siin ka!"
"Aaa."
Siis proovisin varvaste peal. "Aga vaata, mitu varvast su jalal on. Loeme koos... üks, kaks, kolm, neli, viis. Palju kokku on?"
"Seitse!"
Ohissand!

Kõnelusi Martaga

"Näe, emme, seal on kirikuhoov!"
"Jaa... Kas seal on jumal ka?"
"Ei, seal on ju liumägi ja kiigud."

"Emme, kas tead, kaka on poiss ja piss on tüdruk!"
"Tõsi või? Miks siis nii?"
"Sest kaka haiseb!"

"Marta, ära näri küüsi!"
"Aga miks?"
"Sest küünte all on ussimunad ja siis sa sööd need ära. Uhh!"
Paus.
"Aga emme, miks kanamunad on head ja ussimunad on pahad?"

"Emme, miks inimestel käed on?"
"Sest... sest... siis me saame hästi süüa näiteks."
"Ähh, emme, me sööme ju suuga!"

"Emme, miks ma puuksutan, miks?"
"See on õhk, mis sa alla neelad."
"Aga miks puuksul paha hais on, miks?"
"See on sellepärast, et kõhus on sul söök ja see läheb natuke haisema."
"Aga miks?"
"Mmmm... ma ei tea."
"Aa."

"Emme, tead, puuks on poiss! Aga kõõks on tüdruk!"

...Praegu just taipasin, et neid kõnelusi ja kilde on olnud ju nii palju. Aga kui neid kohe kusagile üles ei tähenda, siis lähevad meelest ära. Jääb ainult emotsioon, ja jääb mulje. Et näed, meil oli miks-ajastu ja kaka-ajastu ja puuksu-ajastu jne.

Nalja kui palju

Meie Marta on väga VÄGA intensiivne laps. Talle on vaja palju tähelepanu, ta tahab, et teda vaaadataks. Ta ei oska sosistada, ta tahab kiljuda ja karjuda. Ei oska ta ka vaikelt istuda (või kui, siis väga harva) - ikka hüppab ja vingerdab kusagil ringi.

Mul ja issipapa Justinil käib ausalt öeldes selline intensiivne laps vahel närvidele. "Rahune maha!" ja "Ole rahulikult, ole nagu Sürgavere papa..." (Selle peale ta hiljuti teatas: "Emme, aga mina ei ole ju Sürgavere papa!!!" õige jah...) Muidugi üritame lapsele tähelepanu anda (aga ma arvan, et kohanemisprotsess peab olema vastastikune, laps peab ikka rahunemist ka õppima).



Õnneks on meil Anna. Tema meelest on Marta maailma kõige naljakam olend! Ta vahib oma suurt kisendavat ja hüplevat õde ja naerab, suu lahti, oma vaikset naeru. Mida rohkem Anna naerab ja jumaldaval ilmel Martat vahib, seda rohkem särtsu täis Marta läheb, seda kõvemini kisab ja seda kõrgemale hüppab. Anna võib seda vaadates istukilt ümber kukkuda ja naerab, jalgu siputades. Kui Marta hüpates ja tantsides teise tuppa suundub, roomab Anna talle järele, anduval ilmel, nagu fännikari.

Ainuke raske hetk on see, kui Marta suures ülevoolavas energiatulvas tahab oma väikesele austajale peale karata ja hakkab teda kaisutama nii, et kondid raksuvad. Siis võib Annal silmades näha, kuidas ta ühest küljest usaldab ja fännib, teisalt aga... "Mis toimub?!" Vahel lausa kostub paar viiksu, kuigi tavaliselt on Anna väga tolerantne. Ta ilmselt arvab, et see kontide raksutamine on maailma osa, nagu mähkmete vahetamine.

...Siis pean ma fotoka kõrvale panema ja last päästma asuma.