Marta kukkus

Kõigepealt, aitäh kõigile, kes mulle täna on kirjutanud ja blogikutset palunud, paljud teist kirjutasid ka endast - ma ei jõua praegu eraldi kirjadele vastata, aga lugesin kõik läbi, salvestasin teie blogisid ja vabal hetkel saan neid lugeda. Mis asi see vaba hetk veel on? ;)
Igatahes on mul kuidagi vaba tunne praegu, teades, et vaid heasoovlikud lugejad on siin liikvel. Loomulikult võib alati küsida ja kritiseerida, kui see teemakohane on. Mulle meeldis väga näiteks ühe vanaema kiri täna postkastis, kus ta ütles, et teen tema meelest Justini emale vahel liiga.
Ma ei olegi ju perfektne.
Sageli on mul tunne, et ma ei ole hea ema. Mul on vajadus kirjutada ja lugeda ja kui ma seda ei saa, siis muutun ma zombiks, silm läheb äraolevaks. Õnneks on mul juba ka siin Ameerikas leitud abilised: Nicole, kes mind 3 aastat tagasi aitas, on vahepeal saanud 13, lisaks on abiks käinud Justini töökaaslase tütar, 15-aastane Virginia. Nad mängivad lastega paar tundi, mina loen-kirjutan, ja pärast seda olen ma jälle hea ema. Silmad on siin, mitte kusagil ära.
Täna hommikul juhtus minu hajameelsuse tõttu üks õnnetus.
Seisin koos lastega teisel korrusel, otse lastevärava juures, et hakata trepist alla minema. Marta nõjatus kogu oma kehaga värava pihta, ma ütlesin talle: "Vaata ette, ma teen lahti!" ja samal hetkel juba vajutasingi jalaga pedaali, mis värava lahti tegi... Marta lendas käkaskaela kõrgest trepist alla. Näen seda praegu aegluubis. Kui trepist pärast üles-alla käin ja väravat näen, siis eriti.
"Marta, Marta!" karjusin mina.
"Emmmmmeeee!" kisas tema kukkumise ajal. Mu meelest tegi ta trepil ära kukerpalli: kõigepealt oli pea ees ja siis jalad ees.
Anna vaatas seda minu sülest ja hakkas kõva häälega nutma.
Allkorrusel jooksid Justin ja papa-mimmi, kah kisades. (Nad olid kõik kindlad, et kukkusin mina koos Annaga.)
Siis tõusis Marta istuli, ta isegi ei nutnud, nii hämmingus oli ta juhtunust. Ainuke, kes nuttis, oli Anna. See võis talle päris suur šokk olla, kõik see vaatepilt ja kisa selle ümber.
Martal polnudki muud viga kui nina peal väike kraapsuke. Ja šokk. Istus Mimi süles ja sussutasid kümme minutit, mina tegin samal ajal hommikupudru ja oli kõik. Siiski. Mimi ütles pärast, et tal jäi mulje, nagu Marta arvas, et tema tegi midagi valesti.
"Marta, palun vabandust, ma tegin värava lahti kogemata. See oli minu süü, palun vabandust."
Aga ta oli juba nii uhke selle üle, et ta trepist alla lendas, tahtis kõigile helistada ja sellest rääkida...
Igatahes oli see õnnelik õnnetus, ta oleks võinud misiganes luu murda. Aga ta on meil korralikus füüsilises vormis - kõik see igapäevane rattasõit, rulluisutamine ja ujumine olid teda selleks kukkumise-kukerpalliks ette valmistanud. Ja pealegi on tal head kaitseinglid ;).