Mis maiku sinu okse oli?

Meie mikromaailma siin on vapustanud ja väristanud rota viirus. See sai alguse Martalt, läks edasi minule ja enamikule minu sõpradest ja Marta sõpradest. Oksendamine ja kõhuvalu ja kõhulahtisus ja takkatippu nohu ja köha ka! Viimases faasis vaevlemegi praegu. Meie sõber Ilona käis täna kusagil Tartu linnavalitsuses, nii et ärge imestage, kui varsti kuulete, mismoodi kogu linnavalitsus on rota-viiruses. Tundub, et see haigus vajab pikemat karantiini kui muidu viirused ja kätepesule ta ka hästi ei allu. Siin näiteks kirjutatakse sellest.
Annal on õnnestunud läbi saada nii, et oksefaas jäi vahele. Aga suured tüdrukud on meil nüüd kõik oksetõve asjus profid.
"Noh, mis okse sul oli?" küsis Marta Eliiselt.
"Einoh, tavaline okse."
"Aga mille okse sul oli? Minul oli pitsa okse!"
"Aa. Mul oli võileiva okse."
"Aga mis maiku okse sul oli?"
"Tavalist okse maiku."
"Aga minul oli kibe okse!"

Pärast kuulsin, kuidas Marta uuris ka Leenult, et mis okse temal oli.
"Ah, igasugust värki, kollane okse oli põhiliselt! Aga mis värvi sinul oli?"
jne...

Barcelona

Panen siia meie virtuaal- ja muidu sõpradele üles meie fotoalbumi Barcelonast, siinseal on ka pildiallkirju. Pikemalt vist ei jõuagi sel teemal postitada, aga ühinen Justini tähelepanekutega, temalt on postitused Marta Barcelonas ja Anna Barcelonas.

Muinasjuttude psühhoanalüüsist

..kirjutasin selle loo Ekspressi beebilisale kuu tagasi, aga see pole netti jõudnud, nii et pistan siia ka üles.

MIKS ON PUNAMÜTSIKE JA HUNT KOOS VOODIS?
Epp Petrone

Kellel on kodus laps, see teab, kuidas ühel ilusal päeval, kaugel kaugel maal, siis kui loomad veel rääkisid, elas kord... Ühesõnaga, muinasjutud.
Nüüd on mu nelja-aastane tütar hakanud ise ka neid ümber jutustama.
"Elas kord Tuhkatriinu. Ta ema suri ära..."
See on omamoodi kummaline, millise magusa rahuloluga mu laps seda hääldab - „ta ema suri ära”. Miks see talle nii väga meeldib? Ja miks pakub talle niisugust rahuldust see, kuidas kolme põrsakest kimbutanud hunt keeva vee potti kukub ja ära keedetakse?
„Kolme põrsakest” on meil kodus tegelikult mitu versiooni. Ühes raamatus on kõigile muinasjuttudele lisatud pehme maandumine – näiteks hunt lööb pärast kolmanda põrsa kivimaja katuselt maha kukkumist end nii valusasti ära, et otsustab taimetoitlaseks hakata ja sealiha mitte kunagi enam süüa... Aga isegi mina tundsin lugedes ära, et „see pole see”. Midagi on valesti. Ja kui mu laps nõudis teise raamatu pildi järgi „Miks hunt on poti sees, miks?”, siis tunnistasin üles: „Hunt kukkus potti ja suri ära. Ja põrsad sõid hundi ära.”
„Ahah,” ütles mu tütar tunnustavalt.
Seda, kuidas hundi ja põrsaste võitlus ning üksteise ärasöömine on psühhoanalüüsi järgi oraalse arengujärgu tunnus, seda sain ma teada hiljuti, kui mu muinasjutu-taha-vaatamise huvi leidis rahulduse raamatus „Muinasjuttude võlujõud”, mis eelmisel aastal Eestis kirjastuse Atlex poolt on välja antud. Originaalteos pärineb 1970-ndatest, autoriks on Freudi usin õpilane ja tema teooriate muinasjuttudele rakendaja, Austria psühhoanalüütik Bruno Bettelheim. Oraalse faasi muinasjutt on muide ka Hansuke ja Greteke, kes ohjeldamatult piparkoogimajakest õgivad ja keda nõid tahab ära süüa ja kes lõpuks ise nõia ära küpsetavad ja söövad... Samas on „Kolme karu” kuldkihar juba oraalsest faasist väljas, ta suudab enda ihasid ohjeldada ega söö kõiki karude kausse tühjaks. Tema osa on identiteediotsing, ta soovib proovida järele ema ja isa rolli perekonnas – mis tunne on?
Seda raamatut lugeda on kummaline. Tahaks justkui vastu vaielda - no mis jutt, et Tuhkatriinu kinga kaotamine on kuidagi peenisekadedusega seotud! - , aga nii, nagu psühhoanalüüs räägib eelteadvusest ja alateadvusest, nii on ka väga raske neile freudilikele väidetele teadlikult vastu vaielda. Igatahes nägin ma ise öösel pärast muinasjuttude lahkamist unes hunti, kes oli mu voodis! Ja Bruno Bettelheima raamatut tsiteerides: “Lapsed teavad midagi, mida nad ei saa öelda: neile meeldib Punamütsike hundiga voodis.”
Mis puutub jõhkrusesse, siis “muinasjutt väljendab sõnades ja tegudes asju, mis toimuvad lapse peas”. Muinasjutt lubab välja öelda kõige suuremad hirmud (ilmselt siia alla kuulub ka mu tütre mõnuga jutustatud “ta ema suri ära”, samamoodi kuulas ta suure huviga, kuidas Hansu ja Grete ema otsustasid lapsed metsa viia ja sinna maha jätta). Muinasjutt tegeleb lastele arusaadavas, sümboolses vormis nende probleemidega, mis lapsi vaevavad. Üks neist probleemidest on see, et meist igaühe sees on jõhkrus ja must pool – lapsed saavad selle välja elada tegelaste käekäiku jälgide. Peavalu põhjutab muidugi õdede-vendade vaheline rivaliteet, millest räägib näiteks “Tuhkatriinu” või “Kolm karu”, lisaks kõik need jutud, kus on kolm poega, aga päranduse saab vaid kõige nutikam. Loomulikult on suur laste vaevaja Oidipuse kompleks ehk armukadedus samast soost vanema suhtes. “Punamütsikeses” on isa kuju kandmas kaks tegelast: kuri hunt, kellele ahvatlustele tüdruk tahab järgi anda ning kellega voodisse minna, ja jahimees, kes tütre kaitseb ja päästab. “Lumivalgekeses” on peidus (võõras)ema-isa-lapse oidipiaalne kolmnurk ja “Tulipunase lillekese” kaunitar oli oma isasse liialt kiindunud. Bettelheim toob välja ka teisi, sajandite jooksul töötlustes kaduma läinud kolmnurki, nii et lausa kahju hakkab – nii mõnigi muinasjutt on ajaga oma põnevaimad nurgad kaotanud.
Kõigi muinasjuttude olulisim õpitund on aga see, mismoodi toimub areng, ümbersünd, uuele tasandile jõudmine. Olgu see siis sümboolselt unes nagu Okasroosike või surnult nagu Lumivalgeke või falloslikult taevasse tõustes nagu Oavarre-Jack või hundi kõhust läbi käies nagu Punamütsike…
…Huvitav lugemine igatahes! Pidin selle korduvalt katkestama ja kõrvaltuppa jooksma, et abikaasale naerust turtsudes tsiteerida, näiteks seda: “Hunti vanaema juurde juhtides ütles Punamütsike: “Jäta mind rahule, mine vanaema juurde, kes on küps naine. Tema peaks olema võimeline hakkama saama sellega, mida sina esindad. Mina ei ole.””
Vaatasin ennast ja oma last pärast raamatut veidi teise pilguga. Jah, meile meeldib “Punamütsike”. Võibolla on Freudil õigus? Miks need jutud niimoodi aastasadu kollektiivses mälus vastu on pidanud?




Sidebar
Bruno Bettelheim “Muinasjuttude võlujõud. Muinasjuttude tähtsus ja tähendus”, tõlkinud Mall Tamm, kirjastus Atlex, 2007.
Mis sellest raamatust järeldada võiks? Minu järeldused olid järgmised:
- Muinasjutte pole vaja lastele pehmeks kohandada, karmidel lugudel on oma funktsioon.
- Lastega pole vaja arutada seda, mis on muinasjuttude taga. See on täiskasvanute maailma saladus, las nad kunagi suurena loevad Bruno Bettelheima ja avavad uusi dimensioone.
- On andekaid kunstmuinasjutuvestjaid, näiteks Hans Christian Andersen (kuigi osa tema jutte ei vasta muinasjutu-standardile: “Vankumatu tinasõdur” on kurva lõpuga, aga “Lumekuninganna” on päris muinasjutt). Ent rahva looming on põnevam kui üksikisiku looming. Palju vihjeid ja viiteid raamatus tekitas minus huvi lugeda rohkem ja autentseid muinasjutte, tõelist sajandite tagust rahvaloomingut. Paraku on paljud meist jäänud pidama kolmele allikale, kust vanu muinasjutte saada: Disney kontserni poolt loodu (kõige lihtsustatum ja vahel ka muinasjutu sõnumit peitev; näiteks olevat pöialpoiste eeloidipiaalne loomus kaduma läinud pärast seda, kui Walt Disney nad kõik erinevateks karakteriteks joonistas), Charles Perrault (kes kogus muinasjutte rahvasuust, aga ilustas ja muutis neid oma kuningakojas viibiva sihtrühma jaoks vähem vulgaarseks, mõne jutu nagu “Sinihabe” mõtles ka ise välja) ja vennad Grimmid (kelle poolt kirja pandu on samuti rahvasuust ja olevat kõige autentsem). Aga lisaks neile allikatele on veel palju erinevaid versioone. Tuhkatriinulik kinga-lugu on kirja pandu näiteks 9. sajandi Hiinas.

Barcelonast tagasi!

Vabandan kuuajase pausi pärast... Kohevarsti kirjutan, seniks aga soovitan inglise keelt valdajatel lugeda Justini ülevaadet "Marta Barcelonas".

Viimane keelenali

Ameerika vanaema ehk Mimmi helistab.
Marta hakkab just vanni minema ja on alasti.
Jookseb telefoni juurde ja hõikab: "Mimi, I`m a naked carrot!" Järjekordne uljas otsetõlge.
Justin hakkab ka naerma koos minuga. Jah, tema on juba ammu ära õppinud, et eesti keeles kutsutakse alasti inimesi millegipärast paljasteks porganditeks. See juhtus sel ammusel aal, kui me elasime Tallinnas ja meile tuli külla Elo koos Simonaga (kes oli siis umbes 6-aastane ehk?). Me läksime Eloga linna peale, aga Simona tahtis hirmsasti korterisse ja vanni jääda. Justin jäi teda koju valvama.
Kui me mõne aja pärast tagasi tulime, oli nõutu Justin porgandeid koorinud ja vannituppa viinud, aga Simona kiljus kurjalt: "Ma ei taha porgandit! Ma ütlen, et m i n a olen paljas porgand, kuidas sa aru ei saa!"
(Minul on vähemasti nii see lugu meeles, Elo ja Simona, võite täiendada-parandada.)

Synopsis in English: "naked carrot" (meaning naked person) is a rough translation from an Estonian metaphor that puzzled Justin once, many years ago; Marta is learning to translate.

Areneb

Annal tuli kaks päeva tagasi viies hammas (ja sain selgust, miks ta mitu öödpäeva viril oli olnud). Võibolla on ka kuues tulnud, seda pole õnnestunud kontrollida - ega see hammaste kontroll ju niisama lihtne ole. Kõige paremini oskan mina vaadata nii, et olen selili maas ja hoian last enda kohal, kuni ta naerma hakkab ja mulle oma igemed paljstab.

Üleeile õhtul oli ka üks teine arenguhüpe. Marta nimelt mängis vannis oma trikooga, pannes seda üle pea. Kui ta selle siis ära võttis, sai Anna jaole.
Ja Anna ei hakanudki trikood suhu toppima! Ta asus seda hoopis omale üle pea toppima. Asus imiteerima!
Ma olin liigutatud ja karjusin ruttu Justini appi vaatama ajaloolist hetke.

Marta õpib maailma tundma

Tavaliselt räägime Martaga elu üle pikalt õhtuti, koos vannis ligunedes. Meil on üsna suur vann (meie arust), mahume sinna kolmekesti. Anna tavaliselt plätserdab oma mänguasjadega omaette ümisedes ja Marta on lõõgastunud arutlevas olekus, nagu minagi. Pole segavaid faktoreid, saame rääkida.
"Emme," küsis Marta eile. "Kui sina saad vanaemaks, kes siis minu emme on?"
Ma ei saanud alguses aru, mida ta küsib, aga ta küsis seda veel korra. Siis tuli mulle meelde, et olin mõni aeg tagasi seletanud talle, et tulevikus saab tema suureks, tal sünnivad lapsed ja minust saab vanaema.
"Kui mina olen vanaema, siis oled sina emme," ütlesin talle nüüd.
"Aaa." Protsessis informatsiooni. Siis: "Aga kes siis laps on?"
"Neid lapsi ei olegi veel!"
"Aga kus nad on?"
"Noh, nad on nii väikesed ja nad on peidus sinu kõhus."
"Aa."

...Ootan huviga, et mis teemal ta edasi küsib mõnel järgmisel õhtul.

Ja see sai ehk natuke nihu, et ma traditsioonilist peremalli 100%liselt proageerin. (Kunagi äkki pikutab ta psühhoanalüütiku ees diivanil ja kurdab, et ema rääkis juba varases lapsepõlves, et ta peab lapsed saama tulevikus...)
Aga küll jõuame ka sinna, kus ma ütlen, et võibolla ta ei saagi lapsi ja see on ka tore, siis läheme näiteks hoopis matkama laia maailms, kaks mõnusat mutikest ja kui Anna ja issi tahavad, võivad ka tulla. Ja mina armastan teda, ükspuha kas ta saab lapsi või ei saa. Või midagi sellist.