Annast...

Kell on kaks öösel, mul on teist päeva raamat valmis ja ma ei saa teist ööd und normaalsel ajal... Sest ma pole juba väga ammu normaalsel ajal magama läinud! Kas olengi nüüd vähese unega harjunud?
Pärast tundi aega pimedas une ootamist kobisin voodist välja ja otsustasin kirjutada.
Anna.
Ma armastan Annat nii väga. Mul on selline tunne, et mul on temaga eriti tugev hingesugulus. Seda on raske seletada. Aga see tunne on teistmoodi kui mul ealeski Martaga on olnud.
Marta on alati, juba päris väikese beebina olnud imetlusväärne ja suhtlusaldis. Särav. Aga ta on hingelt ja iseloomult teistmoodi kui mina. Ta on rohkem neisse, itaallastesse. Ma olen ta üle nii uhke, aga...
Aga Anna on selline, kes tahab olla omaette oma kindlates kohtades. Ja ta ei tunne ennast hästi võõraste juuresolekul. Kõige paremini tunneb ta end, kui saab nina vastu mind olla. Vaatab mind oma suurte usaldavate silmadega ja naeratab. Me kuulume kokku. Võibolla ta ei paista väliselt nii eriline ja ta ei oska nende teiste inimestega suhelda, aga mis siis. Tema koht on minu süles.
Mis ta siis juba teha oskab?
Meile kõigile tundub, et ta oskab "Emme" öelda. Kui ma olen tast korra eemale läinud ja ta nutma hakkab, siis kõlab see nii: "Äääääääääemmmmee!" Ja tõepoolest kõlab nii! See pole ka mingi ime, sest ma olen esimesest päevast peale armastanud talle öelda, sel ajal kui ta mu rinda võtab: "Emme on siin, emme!" (Kui ta järsku ise ei märka ;).
Aga süües ütleb ta minu nime õhkuahmimise vahepeal. "Epp, epp, epp!" See pole küll teadlikult õpitud, aga minu nime moodi kostab küll.
Umbes kuu aega oskab ta nüüd naerda. Kui tal mähkmeid vahetame, siis armastame ninaga teda kõhust kõditada, nii et ta kõva häälega naerab ja kiljub. Viimasel ajal on ta hakanud harrastama juustest kätega kinni võtmist... Ja neid rusikaid on päris raske lahti saada.
Seljalt kõhule ja kõhult seljale oskab ta ka keerata, kuigi ta seda väga ei harrasta. Õigemini, tal polegi selleks eriti võimalusi, sest ta veedab enamuse ajast minu süles. Või issi süles. Kui ta ärkveloleku ajal kusagile pikali panna, hakkab ta kõigepealt nördinult röhkima (Sea-aasta?) ja kui teda ikka üles ei võeta, läheb röhkimine aina kõvemaks. Ta nutab üsna harva, aga seda delikaatselt läbi viidud röhkimist on nii piinlik kuulata, et ma võtan ta enne sülle, kui na nutma jõuab hakata.
Süles armastab ta aga püsti tõusmist. Samamoodi nagu Marta, armastab ka Anna enda jalgu tugevalt sirgeks ajada ja ootab, et ma tal kätest kinni hoides tasakaalu aitaksin hoida. Olen kuulnud, et püsti ei tohi last hoida, kui ta on alla poole aasta vana, aga mis ma teha saan, kui laps tahab? Arvan ka, et see laste klassifitseerimine vanuse järgi natuke imelik. Iga laps on isemoodi. Ja Marta hakkas 9,5kuiselt käima. Annal tunduvad olevat sama tugevad jalad ja arvata on, et ka temast tuleb varakult kõndija.
Kui ma ta mähkimislaua peale kõhuli panen, üritab ta elu eest roomama hakata. See aeg pole enam kaugel, kui tuleb kodus alumine sfäär asjadest puhtaks teha!