Kuidas Anna ja Marta juttu ajavad

Meil on üks lemmikmäng, mida sai kuidagi suvaliselt alustatud ja millel tundub olevat mitu head omadust. Esiteks saavad Anna-Marta rohkem sõbraks, teiseks saan ma mõlema lapsega korraga tegelda ja kolmandaks - saan Marta mõttemaailma kohta rohkem teada.
See on selline mäng: "Emme, las Anna räägib minuga!"
Ja siis mina hoian Annat püsti või istuli, liigutan teda veidi Marta ees ja räägin Anna-häälega. Kusjuures mitte ainult Marta ei usu, vaid ka mina ise usun, et see ongi mingis mõttes Anna, kes räägib. Justnagu film või ilukirjandus, kus sa tead, et see pole tõsi, aga tegelikult usud ikka, kui on hästi tehtud. Mäng, noh.

"Maata, kas mina tulen ka vaasti lasteaeda?"
"Jaa! Sa kasvad suuremaks ja tuled!"
"Kas homme?"
"Jah, homme!"
"Mis me teeme lasteaias?"
"Mina kaitsen sind! Kui poisid tulevad, siis ma tutistan neid!"
"Aga miks sa tutustad neid?"
"Sest nad on poisid!"
"Aga mulle meeldivad poisid."
"Ei, ära... sina ära meeldi poisid. Sina oled ju tüdruk! Meie oleme tüdrukud."
"Aa." Väike paus. "Mis me veel lasteaias teeme?"
"Seal me peame magama, sina tuled minu kaissu!"

Või üks teine jutt.
"Maata, kas me läheme varsti Meerikasse?"
"Jaa! Kui tulevad jõulud, siis me läheme Meerikasse!"
"Kuidas me läheme?"
"Lennukiga! Seal on ilusad tädid ja nad toovad meile süüa. Ja mina kaitsen sind!"
"Aa. Aga miks sa kaitsed?"
"Kui kuri nõid tuleb! Lennukis on kuri nõid ka!"
"Aga kas emme ja issi ka on lennukis?"
"Jaa, emme ja issi on ka. Meie ei karda kuri nõida!" (üritan mälu järgi Marta keelevead ka sisse kirjutada.)
"Aga mis Meerikas on?"
"Meerikas on Mimmi ja Papa. Ja seal on minul suur voodi. Seal on hea hüpata küll!"
"Kas Meerikas kutsusid ka on?" (tahtsin vaadata, kuidas Marta räägib eelmisel aastal surnud koerast.)
"Jaa, seal on Hannah, temaga me läheme jooksma!"
"Aga kas seal on teine kutsu ka?"
Marta mõtleb hetke. "Seal on teine kutsu ka, Eddie, aga tema on mulla all, sest tema on surnud!"
"Mis see tähendab, suunud?"
"Ta magab seal mulla all peidus. Aga me võime sinna istuma minna ja siis ta näeb meid!"

Ma arvan, et Martast saab päris hea vanem õde. Siiani ma kadedust pole märganud. Tal on küll muid hädasid (näiteks ülbitseb meiega, on kannatamatu), aga Anna suhtes on ta väga armas. Küllap osaliselt ka tänu neile ühistele vestlustele - ta ei tunne, et Anna talt minu ära oleks võtnud.
Loodetavasti.